Ukulele või kitarr

Kaks pilli, kaks eesmärki

Ukulele ja kitarr on mõlemad näpitavad keelpillid, kuid nende ehitus ja kõla annavad neile eri iseloomu. Pilli valides tasub vaadata nii mõõte ja keelte paigutust kui ka seda, millist muusikat soovitakse mängida. Väiksem pill võib olla mugavam kaasas kanda, suurema kõlakastiga instrument pakub aga teistsugust kõlapinda. Järgnevad kirjeldused aitavad võrrelda nende pillide ehitust ja tavapärast kasutust.

Ukulele lühidalt

Ukulele on väike neljakeelne keelpill, mille keeled on enamasti nailonist või nailonilaadsest materjalist. Kõige väiksem levinud mõõt on sopran; kontsertukulele on veidi suurema korpuse ja pikema sõrmlauaga. Soprani skaala pikkus ehk keele võnkuva osa pikkus on umbes 33–35 cm. Lühike skaala ja pehmemad keeled annavad pillile kitarri kõrval kompaktsema tunde ning selle kõrge, selge kõla sobib hästi laulude saateks.

Ukulele kujunes Hawaiil 19. sajandi lõpus Portugali pillide, näiteks machete, eeskujul. Selle portugali päritolu seos ei tähenda, et tegemist oleks lihtsalt väikese kitarriga: ukulelel on oma keelte arv ja häälestus. Soprani ja kontsertukulele tavapärases häälestuses G–C–E–A on G-keel kõrge re-entrant-keel, mitte madal bassikeel. Seetõttu liigub keelte helikõrgus sõrmlaual ootuspärasest erinevalt.

Väike korpus annab tavaliselt heleda, kiiresti kõlava heli, mille madalad noodid ei kõla sama täidlalt kui suure kõlakastiga pillil. Ukulelet kasutatakse sageli laulusaateks, rahva- ja popmuusikas ning väikese ansambli koosseisus. Keelte arv, skaala ja sõrmede koormus erinevad kitarrist järgmiselt.

Ukulele ja kitarri ehituse põhinäitajad

Näitaja	Ukulele	Kitarr
Keelte arv	4 nailonkeelt	6 keelt
Tavapärane häälestus	G–C–E–A; G on kõrge re-entrant-keel	E–A–D–G–B–E
Skaalapikkus	Sopranil umbes 33–35 cm	Umbes 65 cm
Sõrmede koormus	Lühike skaala ja pehmed keeled; tegelik pinge sõltub seadistusest	Pikem skaala; keelte pinge sõltub muu hulgas keeletüübist ja seadistusest

Need näitajad kirjeldavad tüüpilisi mõõte, mitte iga mudeli täpset ehitust: näiteks kontsertukulele skaala on soprani omast pikem. Nii aitab ukulele ja kitarri võrdlus mõista, miks sarnase välimusega akordid ja mänguvõtted ei tähenda, et pillid oleksid häälestuselt või kõlalt identsed.

Kitarr lühidalt

Tavapärasel kitarril on kuus keelt ja ukulelest suurem korpus. Täismõõdus kitarri pikkus on enamasti ligikaudu üks meeter, kuid mõõdud sõltuvad mudelist; skaala ehk keele võnkuva osa pikkus on standardse täismõõdus pilli puhul umbes 65 cm. Suurem kõlakast annab helile rohkem madalaid sagedusi ja pikema kõla, mistõttu saab kitarriga saata laulmist või mängida meloodiat ja bassiliini korraga.

Kitarri standardhäälestus madalast keelest kõrgeni on E–A–D–G–B–E. Keeled ei ole alati samast materjalist: klassikalisel kitarril kasutatakse tavaliselt nailonkeeli, teraskeeltega akustilisel kitarril aga terasest keeli. See mõjutab nii heli tämbrit kui ka keelte pinget, mistõttu ei saa sõrmede koormust hinnata üksnes pilli nime põhjal. Kitarri skaala on ukulele omast pikem, aga konkreetse instrumendi mängutunne sõltub ka keelete kõrgusest ja pilli seadistusest.

Tänapäevase klassikalise kitarri ehitus kujunes 19. sajandi Hispaanias ning kuue keelega kitarri kasutatakse väga eri muusikastiilides. Klassikaline kitarr kõlab sageli soojalt ja pehmelt, teraskeeltega akustiline pill aga säravamalt ning valjemalt. Elektrikitarr vajab heli võimendamiseks võimendit, samal ajal kui akustilise pilli kõlakast muudab keelte võnke kuuldavaks ilma lisaseadmeta. Nii erineb kitarri kasutus ulatuselt väiksema keelpilli omast: sama instrument võib täita saate-, meloodia- või soolopilli rolli.

Õppimise raskus

Õppimise alguses sõltub raskus sellest, mida käed peavad tegema ja kui kiiresti saab harjutatud võtteid muusikas kasutada. Nelja keelega ukulele akordid nõuavad sageli vähem sõrmi kui kuue keelega kitarril mängitavad samad harmooniad. Pilli füüsiline mõõt ja keelte pinge mõjutavad samuti seda, kui mugavalt saab algaja keeli vajutada. Kitarri ja ukulele õppimisel kujunevad osaliselt samad muusikalised oskused, kuid akordivõtted ja häälestus ei ole samad.

Akordid

Ukulele lihtsad akordid võimaldavad sageli alustada ühe või kahe sõrmega, kuid samanimeline akord ei tähenda, et sõrmede asetus oleks kitarril sama. Ukulele tavahäälestus on G–C–E–A, kitarril aga E–A–D–G–B–E; erinev keelte arv ja häälestus annavad akordidele erinevad võtted.

• C-duur on ukulelel ühe sõrmega võetav: vajuta A-keele kolmandat astet. Nelja keele kõla annab kohe tervikliku akordi.
• Am-akord vajab samuti tavaliselt üht sõrme: vajuta G-keele teist astet. See lihtne võte aitab kiiresti vahetada C-duuri ja Am-i vahel.
• F-duuri jaoks vajuta ukulelel E-keele esimene ja G-keele teine aste. Kaks sõrme jätavad ülejäänud keeled vabalt kõlama.
• G-duur nõuab ukulelel kolme sõrme, mis asetatakse eri keelte teisele ja kolmandale astmele. Alguses on tähtis vältida kõrvalkeelte summutamist.
• Kitarril tuleb akordivõtteid kujundada kuuel keelel ning sõrmed võivad katta mitu astet korraga. Näiteks F-duuri täisvõte kasutab sageli barré-võtet.
• Ukulelel piisab paljude levinud akordide puhul ühest või kahest sõrmest, kuid kõik võtted pole automaatselt lihtsad. G-duuri kolme sõrme asend vajab harjutamist.
• Esimeste lauludeni jõudmist kiirendavad lood, milles korduvad mõned avatud akordid. Ukulelel saab C, Am ja F vahel liikudes harjutada nii akordivahetust kui ka laulu saatmist.

Alustuseks tasub vahetada kahte akordi aeglase ühtlase rütmiga ning kontrollida, et iga vajalik keel kõlaks puhtalt. Kitarri puhul tuleb sama laulule sobiv harmoonia leida kitarri häälestusele vastavate võtetega, mitte ukulele sõrmeasendeid kopeerida.

Sõrmed ja käsi

Ukulele väiksem mõõt tähendab sageli lühemat sõrmlauda ja vähem vahemaad käe liikumiseks, kuid sobivus sõltub pilli suurusest ning mängija käest. Levinud ukulele sopranikeele pikkus on ligikaudu 33 cm, tavalisel täismõõdus kitarril umbes 63–65 cm. Väiksem vahe astmete vahel võib olla mugav lühikeste sõrmedega mängijale, kuid väga lähestikku paiknevad keeled nõuavad täpset sõrmeasetust.

Ukulele neli keelt jätavad akordivõttes vähem keeli käsitseda kui kitarri kuus keelt. Algaja võib seetõttu ukulelel lihtsamalt leida koha, kuhu sõrmed asetada; kitarril peab samal ajal jälgima, et soovimatud keeled ei kõlaks. Kummalgi pillil vähendab puhas heli liigset pingutamist see, kui sõrmeots vajutab keelt vahetult astmetraadi taga.

Paljudel ukuleledel kasutatakse nailon- või fluorosüsinikkeeli, mis tunduvad sõrme all pehmed. Kitarril võivad olla teraskeeled või klassikalise kitarri nailonkeeled; teraskeelte vajutamine võib algajale nõuda rohkem jõudu. Ka pillide keeled ja seadistus erinevad, nii et tegelik vajutusjõud pole üksnes pillitüübi põhjal määratav.

Käsi peaks jääma lõdvaks: pöial toetub kitarri või ukulele kaela taha ning randme liigne painutamine teeb akordivõtted ebamugavaks. Harjuta lühikeste, mõneminutiliste lõikudena ja vabasta haare pauside ajal; sõrmede esialgne tundlikkus tekib sageli mõlemal pillil.

Üleminek ukulelelt kitarrile

Ukulelelt kitarrile liikudes kandub hästi üle rütmitaju: kui oskad hoida ühtlast pulssi, lugeda taktimõõtu ja vahetada akorde õigel löögil, on need oskused kasulikud mõlemal pillil. Samuti jäävad tuttavaks akordide nimetused, näiteks C-duur ja Am, ning arusaam sellest, kuidas duur- ja molliakordid lauluga kokku sobivad. Ka lihtsa saate rütmimustri õppimine aitab kitarrimängu alustamisel.

Akordi nimi ja selle konkreetne sõrmeasetus on siiski kaks eri asja. Ukulele standardhäälestus G–C–E–A erineb kitarri standardhäälestusest E–A–D–G–B–E, mistõttu ei kandu ukulelel õpitud akordikujud kitarrile muutmata üle. Kitarril on kaks lisakeelt ja akord võib vajada teistsugust sõrmede paigutust, rohkem sõrmi või mitme keele samaaegset vajutamist. Seega tuleb kitarril akordivõtted uuesti õppida, kuigi muusikaline arusaam akordi funktsioonist on juba olemas.

Üleminekul tuleb kohaneda ka keelte teistsuguse järjestuse ja kõrgustega. Ukulele G-keel on tavahäälestuses sageli ülejäänud keeltega võrreldes kõrges registris, kitarril paikneb madalaim keel madala E-na. See muudab keelte järgi liikumise ja akordide kõlapildi tunnetust. Häälestuspilli kasutamine aitab uusi keeli kiiremini eristada; enne harjutamist kontrolli, et kitarr oleks häälestatud E–A–D–G–B–E järgi.

Varasem kogemus aitab hoida rütmi ning mõista, miks akordivahetus loos töötab, kuid käel tuleb harjuda pikema kaela, kuue keele ja uute võtetega. Esmalt tasub õppida kitarril mõned avatud akordid ning harjutada nende vahel aeglast vahetust, pöörates tähelepanu iga keele selgele kõlale.

Kumb valida

Ukulele või kitarr esimeseks pilliks valides tasub lähtuda sellest, millist muusikat soovid mängida ja kus harjutad. Täiskasvanu võib eelistada kiiret laulude saatmist või laiemat soolo- ja saatevalikut. Lapse puhul loevad käe ulatus, pilli mugav hoidmine ja huvi tuttavate laulude vastu. Reisimisel ning väikeses kodus muutuvad oluliseks pilli kaasaskandmine ja hoiuruum.

Algaja täiskasvanu

Kui eesmärk on laulude saatmine väheste võtetega, võib ukulele algajale sobida hästi: sellel saab harjutada rütmilist saatmist ning mängida näiteks popi-, folgi- ja reggae-lugusid. Mõtle läbi, kas tahad võtta pilli kätte ka lühikeseks harjutuseks tööpäeva lõpus või eelistad pikemat harjutusaega. Esimesel juhul on väike pill, mille saad kiiresti käeulatusse võtta, sageli praktiline valik.

Kitarr algajale on mõistlik valik, kui soovid mängida laule, mille originaalsaade on kirjutatud kitarrile, või õppida nii akordsaadet kui ka meloodiaid. Kitarr avab laiemat saate- ja soolomängu repertuaari, sealhulgas sõrmitsemise, riffid ja soolod. See võib sobida eriti siis, kui kuulad rokk-, kantri- või laulja-laulukirjutaja muusikat ning tahad oma mängu aja jooksul eri suundades arendada.

Vali pill ka selle järgi, millist muusikat päriselt kuulad: ukulele sobib hästi lihtsa rütmilise saate juurde, kitarr aga annab rohkem võimalusi meloodiate ja eri saateviiside katsetamiseks. Enne ostu proovi mõlemal pillil mängida üks tuttav lugu ning vaata, kumb kõla ja mänguviis sind rohkem kõnetab. Harjutamiseks määra näiteks 10–15 minutit kindlat aega ja vali repertuaar, mida tahad päriselt esitada; nii saad hinnata, kumba pilli tahaksid järjepidevalt kätte võtta.

Laps

Lapsele sobiva muusikainstrumendi valimisel proovi pilli koos lapsega: käsi peab ulatuma kaelal mängitava osani ning pill peab istudes süles püsima ilma õlgu pingutamata. Ukulele lapsele võib olla mugav väiksema korpuse tõttu, kuid ka väikese mõõduga kitarr võib sobida, kui laps tunneb selle kõla või repertuaari vastu suuremat huvi. Vaata mõõtu, rihma või istumisasendit ja lase lapsel mõlemat pilli käes hoida.

• Soprano-ukulele kogupikkus on tavaliselt umbes 53 cm; see on kerge kaasas kanda ning väiksemal lapsel võib olla lihtsam seda süles stabiilselt hoida.
• Concert-ukulele on sageli umbes 58–61 cm pikk, seega annab see veidi rohkem mänguruumi, kuid jääb üldiselt kompaktseks valikuks lapse kätele.
• Veerandmõõdus kitarr on tavaliselt ligikaudu 85–90 cm pikk; sobivust tasub kontrollida lapse käeulatuse ja istudes mugava hoidmise järgi.
• Esimeste akordide õppimisel jälgi, kas laps saab sõrmed paigutada pingutamata ning kas ta suudab pilli mängimise ajal kindlalt paigal hoida.
• Kui laps laulab ukulele saatel kuuldud lihtsaid laule, võib väiksem pill innustada; kitarr võib olla parem, kui teda köidavad kitarrilood ja meloodiad.

Ära vali pilli ainult vanuse järgi, sest samaealiste laste käe suurus ja kehapikkus erinevad. Proovimisel võiks laps istuda tavalisel toolil, toetada jalad põrandale ning mängida mõni minut; jälgi, kas pill libiseb või käsi väsib kiiresti. Nii saad võrrelda ukulelet ja väikese suurusega kitarri lapse päris mänguasendis, mitte üksnes mõõte vaadates.

Kui laps soovib peamiselt lauludele kaasa mängida ja ukulele kõla talle meeldib, alusta ukulelest. Kui tema lemmikmuusika eeldab kitarri või ta soovib mängida meloodiaid, vali sobivas mõõdus kitarr; huvi repertuaari vastu aitab pilli juurde tagasi tulla.

Reisimine ja väike ruum

Reisil on ukulelet lihtsam kaasas kanda, sest selle lühem korpus ja väike kaal võtavad kotis vähem ruumi kui tavalisel täismõõdus kitarril. Pehme kott aitab pilli transportida ühistranspordis või autos, samal ajal kui kõva kohver pakub tugevamat kaitset, kuid on mahukam. Lennureisil kontrolli enne väljumist konkreetse vedaja käsipagasi mõõte, sest pilli kaasavõtmise tingimused võivad erineda.

Väikeses korteris saab ukulele hoiustada riiulis või kapis, kui pill on kaitstud löökide ja otsese kuumuse eest. Kitarr vajab pikemat hoiukohta ning selle ümber peab jääma piisavalt ruumi, et seda kotist välja võtta ja mängimiseks sülle seada. Kui põrandapinda napib, võib sobiv seinahoidik vähendada hoiustamiseks vajalikku ruumi; kinnituse tugevus ja seina tüüp tuleb enne paigaldamist üle kontrollida.

Harjutamiseks ei pea kummagi pilliga eraldi ruumi olema, kuid mängija vajab istumiskohta, kus käed saavad vabalt liikuda. Ukulele on praktiline valik, kui pill liigub sageli kodu, sõprade või reisisihtkoha vahel ning mängukohad on väikesed. Kui kaasas kantav repertuaar eeldab kitarrisaadet, võib kitarr olla suuremast kotist hoolimata sobivam. Mõtle läbi, kas olulisem on pilli lihtne transport või soovitud lugude mängimine, ning vali selle järgi.

Ukulele või kitarr – kumb sobib algajale ja lapsele paremini

Valik küsimusele „ukulele või kitarr” sõltub sellest, millist muusikat soovitakse mängida ja kui suure pilliga on mugav alustada. Ukulele algajale sobib hästi siis, kui tähtis on jõuda kiiresti lihtsate laulude saatmiseni; kitarr pakub laiemat repertuaari ja võimaldab jätkata pikemaajalise pillimängu eesmärgiga. Lapse puhul tasub mõelda, kas väike mängija tunneb rohkem huvi ukulele kerge kõla või kitarri mitmekülgsema kasutuse vastu, ning arvestada, et pilli suurus peab sobima lapse käte ja kasvuga. Küsimusele, millist pilli valida lapsele, ei ole üht vastust: kõige paremini toimib pill, mida laps tahab regulaarselt kätte võtta ja mille õppimisega saab ta jõukohaselt alustada. Kitarriõppe teejuht on sõltumatu Eesti kitarriõppe juhend, mitte muusikakool, pood ega kursusepakkuja.