Laste kitarri suurused
Laste kitarri suuruse valimisel tasub vaadata pilli mõõte, mitte üksnes selle nimetust või välimust. Väiksemal kitarril on lühem mensuur ja kompaktsem korpus, mistõttu peab laps ulatuma keeli vajutama ning pilli keha loomulikult hoidma. Tabelis toodud vanused ja keelepikkused on orientiirid, sest tootjate mudelid võivad mõõtmetelt erineda. Kõige kindlamalt selgub sobivus siis, kui laps saab pilli ise proovida. Nii on lihtsam leida lapse esimene kitarr, mille mõõdud toetavad mugavat mängimist.
1/4, 1/2, 3/4 ja täismõõt
Laste kitarri suurused märgitakse tavaliselt murdarvudega: 1/4, 1/2 ja 3/4 tähistavad täismõõdust väiksemaid pille ning 4/4 täismõõdus kitarri. Murd ei näita siiski iga mõõdu täpset matemaatilist osa, sest korpuse ja mensuuri proportsioonid võivad mudeliti erineda.
Mensuur ehk keelepikkus on kaugus sadula ja alumise silla vahel. Lühema mensuuriga kitarril on ka krihvide vahed üldjuhul väiksemad. Tabeli mõõdud aitavad esialgu sobiva klassi valida, kuid konkreetse pilli mõõte tasub alati kontrollida.
| Suurus | Ligikaudne keelepikkus | Ligikaudne vanusevahemik |
|---|---|---|
| 1/4 | Umbes 480 mm | Umbes 4–6 aastat |
| 1/2 | Umbes 530–550 mm | Umbes 6–8 aastat |
| 3/4 | Umbes 580–600 mm | Umbes 8–11 aastat |
| 4/4 ehk täismõõt | Umbes 650 mm | Umbes alates 11.–12. eluaastast |
Vanusevahemikud kattuvad, sest lapsed kasvavad eri tempos ning sama vanade laste käte ja käsivarte ulatus võib olla erinev. Seepärast kasuta tabelit algse valikuna, mitte kindla reeglina: näiteks 3/4 kitarr lastele võib sobida ka tabelis toodud vanusest veidi nooremale või vanemale lapsele.
Samuti ei määra suurusmurd üksi seda, kui mugav pill on. Korpuse laius ja sügavus, kaela kuju ning mängija käe ulatus mõjutavad sobivust, kuid nende mõõtude kohta ei saa suurusnimetusest alati täit vastust. Kui kaalud kahte kõrvuti suurust, lase lapsel mõlemat proovida ja võrdle, milline tundub loomulikumalt käsitsetav.
Vanus ja pikkus
Vanus ja pikkus annavad valikul lähtekoha, kuid käe suurus ning käsivarre ulatus ütlevad paremini, kas pill on mängimiseks sobiv. Lapsele sobiva kitarri proovimisel vaata neid praktilisi märke:
- Ära vali pilli üksnes sünniaasta järgi: samaealiste laste käe suurus ja käsivarre ulatus võivad erineda, mistõttu vajavad nad erineva mõõduga kitarri.
- Pane tähele, kas laps ulatub pingevaba käsivarrega esimese krihvi juurde; õlg ja käsi ei tohiks selle saavutamiseks pingesse minna.
- Kontrolli, kas laps hoiab kitarri keha väänamata. Kui kere nihkub või laps peab ulatumiseks asendit muutma, võib pill olla liiga suur.
- Arvesta käe suurusega: väikese käega mängijale sobiv kitarr võimaldab ulatuda kaelal loomulikult, ilma et sõrmi peaks ebamugavalt laiali sirutama.
- Proovi võimalusel kõrvuti kahte lähestikku suurust, et laps saaks ise võrrelda käsivarre ulatust ja pilli hoidmise mugavust.
Lapsed kasvavad ühest suurusest tavaliselt välja 1–3 aastaga, nii et pilli ei pea valima pikaks ajaks ette. Liiga suur kitarr on peamine põhjus, miks mänguhuvi võib kaduda: eelista mõõtu, mida laps saab praegu mugavalt käsitseda.
Nailon- või terasekeeled
Laste kitarr on sageli klassikalise tüübi pill, millel on nailonkeeled, kuid valik sõltub ka lapse mängustiilist ja eelistusest. Keelte materjal muudab nii sõrmede tunnetust kui ka kitarri ehitusele avalduvat pinget. Klassikalise kitarri kael on tavaliselt laiem kui teraskeeltega akustilisel kitarril, mis mõjutab sõrmede paigutamist. Enne pilli vahetamist tasub hinnata, kas laps soovib teistsugust kõla või lihtsalt uut mänguvõimalust.
Miks nailonkeeled sobivad lapsele
Enamik laste kitarre on klassikalised kitarrid nailonkeeltega. Nailonkeelte pinge on teraskeelte omast väiksem ning keel tundub sõrme all leebem; algajal on seetõttu sageli mugavam nooti vajutada ja akordi õppida.
Klassikalise kitarri kael on tavaliselt laiem: keelte mutri juures mõõdetud laius on sageli umbes 50–52 mm, teraskeeltega akustilisel kitarril aga ligikaudu 43–45 mm. Tegelik laius oleneb mudelist ja pilli mõõdust.
| Võrdlus | Klassikaline kitarr | Teraskeeltega akustiline kitarr |
|---|---|---|
| Keelte arv | 6 nailonkeelt | 6 teraskeelt |
| Keelte pinge | Üldiselt väiksem | Üldiselt suurem |
| Kaela laius mutri juures | Tavaliselt umbes 50–52 mm | Tavaliselt umbes 43–45 mm |
Laiem kael jätab keelte vahele rohkem ruumi, nii et sõrmi võib olla lihtsam eraldi keelte peale paigutada ja vältida kõrvalkeelega juhuslikku kokkupuudet. Väikese käega mängijale ei pruugi see siiski alati mugavam olla: kui akord nõuab sõrmede laiali sirutamist, võib kitsam kael tunduda loomulikum.
Nailonkeelte pehmem mängutunne ja klassikalise kitarri kael võivad olla hea lähtekoht, kuid sobivust tasub hinnata lapse käe järgi. Pilli proovides kuulake, kas laps saab noodi vajutada ilma liigse jõuta ja hoida sõrmed soovitud keeltel.
Millal minna üle terasele
Teraskeeltega akustiline kitarr võib sobida siis, kui laps eelistab selle kirkamat kõla, mängib palju saateakorde või tahab õppida lugusid, mille puhul selline pill on soovitud kõlaga. See ei ole automaatne järgmine aste: nailonkeeltega võib mängida ka aastaid ning pilli vahetamiseks pole kindlat vanust ega taset.
Akustiline kitarr ja elektrikitarri ei erista ainult keelte materjal. Teraskeeltega akustiline kitarr annab kõla peamiselt korpuse võnkumisest, elektrikitarri heli kujundavad helipead ning tavaliselt kasutatakse võimendit. Elektrikitarr võib lapsele sobida, kui talle meeldib selle kõla või ta soovib mängida bändis; selle kerge korpus ja kitsam kael võivad olla proovimist väärt, kuid sobivus sõltub konkreetsest pillist.
Keeli ei tohi valida ainult selle järgi, millist kõla laps soovib. Nailonkeeltele ehitatud klassikalise kitarri kael ja korpus pole mõeldud teraskeelte suurema pinge jaoks; teraskeelte paigaldamine võib pilli kahjustada. Kui soov on proovida teraskõla, tuleb valida selleks ehitatud akustiline kitarr, mitte vahetada olemasoleval klassikalisel kitarril keeli.
Praktiliselt tasub võrrelda eri tüüpi pille mängides: kui laps saab keeli mugavalt vajutada ja eelistab klassikalist kõla, jääb nailonkeeltega kitarr heaks valikuks; teraskeeled või elektrikitarri valige siis, kui nende kõla ja mängutunne talle päriselt meeldivad.
Esimesed harjutused lapsega
Lapse esimese kitarritunni eesmärk on tekitada pilliga tuttav tunne, mitte õppida korraga palju võtteid. Lühike, korrapärane harjutamine aitab lapsel tähelepanu hoida ja teeb edenemise märgatavaks. Alustage häälestamisest ning laske lapsel mängida lahtisi keeli, lihtsaid meloodiaid või tuttava laulu saateid. Vaheldage kuulamist, mängimist ja kordamist, et sõrmed saaksid puhata ning harjutus püsiks jõukohane. Mugav istumisasend aitab kitarri kindlalt hoida ja keskenduda helidele.
Lühikesed tunnid
Planeerige harjutuskord 10–15 minuti pikkusena. Väikese lapse tähelepanu võib hajuda enne, kui pikk harjutus läbi saab; lühikese aja jooksul jõuab ta keskenduda ühele või kahele ülesandele, näiteks keelte nimetamisele ja lihtsa rütmi mängimisele. Parem on võtta pill kätte mitu korda nädalas kui püüda kõik harjutused ühte pikka õhtusse koondada.
Jagage veerandtund kaheks osaks: alustage umbes 5–7 minutit mänguga, näiteks laske lapsel vabalt keeli kõlada või korrake talle tuttavat rütmi, seejärel kasutage 5–8 minutit eelmisel korral õpitu meenutamiseks. Kui sõrmed väsivad või tähelepanu kaob, lõpetage selle ülesande järel, mitte pärast korduvaid ebaõnnestumisi. Järjepidev kordamine kinnistab sõrmede liikumist ning laps märkab, et varem keeruline võte tuleb järgmisel korral hõlpsamalt välja.
Mäng ja laulud
Siduge harjutamine helidega, mida laps juba tunneb: häälestage koos, laulge tuttavat laulu ning katsetage esmalt lahtistel keeltel mängimist. Nii saab laps kuulata, kuidas erinevad keeled kõlavad, ilma et ta peaks kohe mitut akordi järjest vahetama.
- Häälestage kitarr enne mängimist koos, kasutades häälestajat; laps saab kuulata, kuidas iga keele heli muutub, kui see jõuab õige kõrguseni.
- Laske lapsel tõmmata pöidlaga kordamööda üle lahtiste keelte ja nimetage mängimise ajal, kas kõlab jämedam või peenem keel.
- Laulge tuttavat lastelaulu ning mängige selle takti kaasa lahtiste keelte või ühe lihtsa rütmiga; laulmine aitab mängu ühtlase pulsiga siduda.
- Proovige Em-akordi: asetage keskmine sõrm viiendal keelel teisele astmele ja sõrmusesõrm neljandal keelel teisele astmele; selle kahe sõrmega akordi puhul võib kõlada kõiki kuut keelt.
- Am-akordi esimeseks sõrmestuseks asetage nimetissõrm teise keele esimesele astmele, keskmine sõrm neljanda ja sõrmusesõrm kolmanda keele teisele astmele.
Väikesed lapsed saavad sageli enne akordide õppimist mängida ühekeelseid meloodiaid. Valige tuttava viisi lühike motiiv, mängige seda aeglaselt ning laske lapsel kuulata, kas noodid kõlavad õiges järjekorras. Kui akordisõrmed ei ulatu mugavalt paika, jätkake meloodiaga ja proovige akordi uuesti mõnel järgmisel korral.
Hoiak ja rüht
Valige sirge seljatoega tool, millel laps saab istuda nii, et mõlemad jalatallad toetuvad põrandale. Selg jääb loomulikult sirgeks, õlad vabaks ja küünarnukid liikuvaks; kitarr ei tohiks vajuda süles nii madalale, et laps peab keelte nägemiseks ette kummarduma.
Toetage kitarri korpus vastu keha ja hoidke pilli kaela nii, et vasak käsi ulatub astmeteni ilma randmest järsult murdumata. Kui tool on lapsele liiga kõrge, aitab jalatugi või madalam tool jalad kindlalt toetada ning hoiab ära keha küljele väänamise. Kontrollige enne mängimist, et pill püsiks paigal ka siis, kui laps võtab ühe käe keeltelt ära. Mõne minuti järel võib asendit uuesti sättida; mugav ja stabiilne istumine teeb sõrmede liigutamise lihtsamaks.
Küsimused laste kitarri kohta
Lapse esimese pilli valimisel tekib sageli küsimusi alustamise, harjutamisvõimaluste ja eri pillide erinevuste kohta. Sobivus sõltub muu hulgas sellest, kas laps ulatub keelteni mugavalt ja saab pilli hoida pingevabas asendis. Koolis kasutatav kitarr võib olla käepärane lahendus, kui laps saab sellega ka tundide vahel harjutada. Ukulele on veel üks võimalus, kuid selle kõla ja mänguvõtted erinevad kitarrist.
Mis vanuses võib kitarriga alustada?
Kitarriga alustatakse sageli umbes 5–8-aastaselt, kuid see pole kindel vanusepiir. Olulisem on, kas laps suudab lihtsaid juhiseid jälgida, pilli süles hoida ning sõrmi keeltel liigutada. Käe ulatus ja jõud erinevad samaealistelgi, mistõttu vanus üksi ei näita, kas kitarr on mugav. Kui laps ulatub pingevabalt keelteni ja saab pilli hoida õlga tõstmata, võib proovida lühikest mängimist. Huvi mõne laulu või pillimängu vastu aitab samuti valmisolekut märgata.
Kas laps vajab oma kitarri või võib kasutada koolikitarri?
Koolikitarri kasutamine võib sobida, kui pill on lapsele paraja suurusega ja harjutamiseks regulaarselt kättesaadav. Kui kitarr jääb ainult muusikatunni ajaks kooli, võib kodune harjutamine olla keeruline; oluline on läbi rääkida, millal ja kus laps pilliga mängida saab. Sobivust kontrollides laske lapsel kitarr istudes sülle võtta ning käsi keelteni sirutada. Pill ei tohiks sundida õlga tõstma ega rannet tugevalt painutama ning laps peaks suutma seda kindlalt hoida. Kui koolikitarr tundub liiga suur või ebamugav, tasub otsida võimalust proovida väiksemat pilli.
Kas ukulele on lapsele parem?
Ukulele võib mõnele lapsele sobida, kuid see on kitarrist erinev pill. Sellel on neli keelt ja väike korpus, mida lapsel võib olla mugav süles hoida. Ukulele akordivõtted ja häälestus erinevad kitarrist, seega ei tähenda sellega alustamine automaatselt kitarrimängu õppimist. Valik sõltub lapse huvist: kui teda köidab ukulele kõla või laulude saatmine väiksemal pillil, võib see olla sobiv algus. Kui ta soovib mängida kitarri, tasub valida kitarr. Praktiliselt on parim pill see, mida laps tahab mängida ja mida ta saab proovides mugavalt hoida.