Kitarri valik

Kitarri liigid

Kitarri valides tasub lähtuda sellest, millist kõla ja mänguviisi soovite ning kas pilli kasutatakse peamiselt üksi või koos teistega. Peamised kitarride tüübid erinevad keelte, korpuse ja heli võimendamise poolest. Näiteks nailonkeeled tunduvad sõrmedele teistsugused kui teraskeeled, samal ajal kui elektrikitarr vajab tavaliselt võimendit, et kõlada kuuldavalt. Allpool on kirjeldatud nelja levinud varianti ning nende tüüpilist kasutust.

Klassikaline kitarr

Klassikalisel kitarril on kuus nailonkeelt ja lai lame kael. Kolm jämedamat bassikeelt on nailonsüdamikuga ning kaetud metallmähisega, kolm peenemat keelt on enamasti läbipaistvast nailonist. Nailonkeelte pinge on tavaliselt teraskeeltest väiksem, mistõttu on nende puudutus pehmem; kaelal on sõrmede paigutamiseks rohkem ruumi.

Pillil on õõnes resonantskorpus, millel on tavaliselt ümarad õlad ja lai kõlakast. Keelte võnkumine paneb korpuse õhu liikuma ning heli kandub välja ilma võimendita. Tulemuseks on soe, ümar ja vähem terav kõla kui teraskeeltega akustilisel kitarril. Heli sobib hästi sõrmedega mängimiseks, arpedžodeks ja meloodia esitamiseks, kus iga noot kõlab eraldi.

Klassikaline kitarr sobib klassikalise muusika õppijale, aga ka algajale, kes eelistab pehmema tundega keeli ning mängib sõrmedega. Lai kael võib akordide õppimisel anda sõrmedele rohkem eraldusruumi, kuid väikese käega mängijale võib see tunduda ebamugav. Pilli kasutatakse ka flamenko ja ladina muusika mängimiseks; need stiilid nõuavad sageli teistsugust parema käe tehnikat kui klassikaline repertuaar.

Akustiline kitarr

Akustilisel kitarril on tavaliselt kuus teraskeelt ning õõnes resonantskorpus. Keelte võnkumine kandub läbi sadula kitarri kõlakale, mis võimendab heli loomulikult. Korpuse suurus ja kuju mõjutavad kõla: suurem kõlakast annab sageli rohkem bassi ja helitugevust, väiksema kerega pill võib tunduda tasakaalukam ning olla keha vastas mugavam.

Teraskeeled annavad nailonkeeltega võrreldes kirkama, selgema ja tugevama kõla. Need sobivad hästi akordisaateks, kus korraga kõlavad mitmed keeled, ning pop- ja rahvamuusika laulude mängimiseks. Sõrmed tunnevad teraskeeli jäigemana ja teravamana kui nailonkeeli, eriti kui mängitakse pikalt barre-akorde või tugevalt sõrmitsetakse. Plektriga mängides saab kõlale lisada ründavust, sõrmedega mängides aga eristuvad üksikud noodid selgemalt.

Akustiline kitarr sobib mängijale, kes soovib kaasaskantavat pilli laulmise saateks või akustiliseks esituseks ega taha iga kord võimendit ühendada. Seda kasutatakse nii soolo- kui ka ansamblimängus, kuigi valju trummikomplekti kõrval võib võimendus vajalikuks osutuda. Võrreldes klassikalise kitarriga on kael enamasti kitsam ja keeled pingul ning jäigemad; seetõttu erineb käetunne selgelt ka siis, kui mõlemal pillil mängitakse samu akorde.

Elektrikitarr

Elektrikitarril on metallkeeled ning enamasti täiskorpus, mille sees ei ole akustilise kitarri suurt resonantskasti. Korpuse alla paigutatud helipikupid muudavad keelte võnkumise elektrisignaaliks, mis liigub kaabli kaudu võimendisse. Helipikupi magnetvälja mõjutavad metallkeeled; signaali võimendamine ja võimendi seaded kujundavad kuuldava tulemuse.

Ilma võimendita teeb täiskorpusega elektrikitarr väga vähe häält: keeled on küll kuuldavad, kuid heli ei kanna tavaliselt ruumi täitvalt. Võimendiga saab kõla muuta puhtast ja selgest kuni tugevalt moonutatud helini, samuti lisada efekte. Seetõttu kasutatakse elektr kitarri popis, rokis, bluusis, džässis ja metalis. Mudeli kõla sõltub muu hulgas helipikupide tüübist, võimendist ja kasutatud seadetest, mitte ainult korpuse kujust.

Elektrikitarr sobib mängijale, kes soovib kasutada võimendust ja kujundada heli eri stiilidele vastavaks. Tugevama võimenduse korral saab üksikuid noote ja pikki toone selgelt esile tuua, samas kui puhas võimendatud heli sobib ka akordide mängimiseks. Võrreldes õõnsa korpusega akustiliste pillidega ei ole elektrikitarr loodud üksnes oma korpuse abil ruumi täitma; selle tavaline mänguheli sõltub ühendatud võimendist.

Elektroakustiline kitarr

Elektroakustiline kitarr on akustiline kitarr, millel on sisseehitatud helipikup ja väljund võimendiga ühendamiseks. Sellel on õõnes resonantskorpus, nii et pill kõlab ka võimendita ning seda saab mängida nagu tavalist akustilist kitarri. Ühendatuna saadab helipikup heli võimendisse või helitehnikasse, mis on kasulik laval ja salvestamisel.

Elektroakustilisi mudeleid valmistatakse enamasti teraskeeltega, kuid leidub ka nailonkeeltega variante. Helipikup võib olla paigaldatud sadula alla või kasutada kere sees mikrofoni; mõnel pillil on ka eelvõimendi ja helitugevuse või tämbriregulaatorid. Võimendatud heli sõltub nii pikupi ehitusest kui ka ühendatud seadmete seadistusest. Seetõttu võib sama pill kõlada ruumis loomulikult ja ilma ühenduseta, kuid võimendatuna teistsuguse tämbriga.

See variant sobib mängijale, kes kasutab akustilist kõla, kuid vajab võimalust esineda suurema kuulajaskonna ees või ühendada pill helisüsteemiga. Võimendi ei ole harjutamisel vajalik, kuid laval annab ühendus helitugevuse kasvatamiseks rohkem võimalusi kui üksnes kõlakast. Tabelis toodud kaelalaiused on levinud ligikaudsed mõõdud; konkreetse mudeli näit võib neist erineda.

Kitarriliikide tüüpilised omadused

Kitarriliik	Keeled	Kaela laius sadula juures	Helitugevus	Võimendi vajadus
Klassikaline	6 nailonkeelt	Ligikaudu 50–52 mm	Kuuldav ilma võimendita	Harilikul mängimisel pole vaja
Akustiline	6 teraskeelt	Ligikaudu 43–45 mm	Kuuldav ilma võimendita	Harilikul mängimisel pole vaja
Elektrikitarr, täiskorpus	6 metallkeelt	Ligikaudu 42–43 mm	Võimendita väga vaikne	Tavaliseks kuuldavaks heliks vajalik
Elektroakustiline	Enamasti 6 teraskeelt; leidub nailonkeelseid	Ligikaudu 43–45 mm; nailonkeelsetel sageli laiem	Kuuldav ka võimendita	Ühendamisel vajalik, muul ajal mitte

Suurus ja mõõdud

Kitarri mõõdud mõjutavad seda, kui loomulikult pill istudes sülle sobib ja kui kaugele sõrmed käelaual ulatuvad. Sama nimisuurusega mudelid võivad kere kuju ja kaela mõõtude poolest erineda, seega tasub hinnata kogu pilli, mitte ainult suurusmärget. Lastele mõeldud väiksemad kitarrid võivad teha mänguasendi mugavamaks, kuid ka täiskasvanu võib eelistada lühemat keelepikkust või kitsamat kaela. Proovimisel jälgige, kas saate hoida randme pingevabalt ja vajutada keeli ilma liigse jõuta. Sobiva suuruse valik algab mängija kehaehituse ning käe ulatuse arvestamisest.

Täismõõt ja väiksemad suurused

Täismõõdus 4/4 kitarr on täiskasvanutele tavapärane valik, kuid selle suurem kere ja pikem ulatus ei sobi igale mängijale. 1/2- ja 3/4-suurused mudelid on mõeldud peamiselt lastele ning lühemat kasvu mängijatele.

• 4/4: täismõõdus pill sobib sageli täiskasvanule, kelle käsi ulatub mugavalt üle kere ning kellel on võimalik hoida küünarvart lõdvestunult.
• 3/4: väiksem kere ja lühem käelaud võivad lapsel aidata võtta loomulikuma asendi, eriti kui täismõõdus pilli käeulatus tundub ebamugav.
• 1/2: see väiksem mõõt võib sobida nooremale lapsele, kellel on raske suurema pilli kaela algusest kõrgematele astmetele ulatuda.
• Kere suurus: kui korpus on mängija keha suhtes liiga lai või paks, võib pill istudes käsivart tõsta ja õlad pingesse viia.
• Istumisasend: proovige pilli istudes; kere peab püsima kindlalt reiel ning vasak käsi peab ulatuma kaela alguseni ilma keha ette kallutamata.
• Käe ulatus: hoidke sõrmedega lihtsat akordi ning kontrollige, kas randme asend jääb loomulikuks ja keeli saab vajutada pingevabalt.

Kui täismõõdus pilli suur korpus sunnib asendit muutma, võib harjutamine muutuda kohmakaks ning käe ulatus piirata liikumist. Väiksema pilli puhul kontrollige samuti, et selle hoidmine ja sõrmede asetamine oleks loomulik, mitte lihtsalt võimalik.

Lapsele sobiva kitarri puhul lähtuge tema kehast ja käe ulatusest, mitte ainult vanusest. Sama vanade laste kasv ja käte pikkus võivad märgatavalt erineda.

Keelepikkus

Keelepikkus tähendab võnkuva keele pikkust ülemise sadula ja silla sadula vahel. Seda mõõtu nimetatakse ka mensuuriks ning see määrab astmete vahekauguse käelaual: pikema keelepikkuse korral on sama arvu astmete vahed üldiselt suuremad.

4/4 klassikalise kitarri keelepikkus on tavaliselt umbes 650 mm. Teraskeel-akustilistel kitarridel jääb see enamasti vahemikku 640–650 mm, Fenderi tüüpi elektrikitarril on levinud mõõt ligikaudu 648 mm. Need on tüüpilised väärtused, mitte kõigi mudelite kohustuslikud mõõdud; tootja andmed võivad pilli puhul täpse pikkuse kinnitada.

Sama keelejämeduse ja häälestuse korral mõjutab keelepikkus keelte pinget: lühema mensuuriga pilli keeled tunduvad üldjuhul veidi pehmemad. See võib hõlbustada vajutamist, kuid käe ulatus ja sõrmede mugavus sõltuvad ka kaela laiusest ning profiilist. Pilli proovides võrrelge, kui mugavalt ulatuvad sõrmed esimestel astmetel akordi võtma ja kas käelaua ulatus tundub loomulik.

Kaela laius ja profiil

Kaela laius mõjutab seda, kui kaugele peab sõrmi üle käelaua sirutama; profiil kirjeldab kaela ristlõike kuju ja seda, kuidas peopesa selle ümber toetub. Laiust hinnatakse sageli ülemise sadula juures. Klassikalise kitarri kael on tavaliselt laiem, sageli umbes 50–52 mm, samal ajal kui paljudel teraskeel-akustilistel ja elektrikitarridel on see ligikaudu 42–45 mm. Mõõdud sõltuvad mudelist.

Laiem käelaud annab sõrmedele rohkem külgsuunalist ruumi, kuid võib väikese käega mängijale teha esimeste astmete katmise keerulisemaks. Kitsama kaelaga on lihtsam sõrmi üle keelte asetada, ent sõrmed võivad sattuda üksteisele lähemale. Kaela profiil võib olla ümar, lamedam või V-kujulisem; sama laiusega kaelad võivad seetõttu käes täiesti erinevalt tunduda.

Proovige hoida pöialt kaela taga ja asetada sõrmed järjestikku naaberasetesse. Sobiv kael võimaldab sõrmedel astmeteni ulatuda nii, et randme liigne painutamine või pöidla tugev pigistamine pole vajalik. Vaadake, kas saate moodustada akordi sõrmi üleliia laiali ajamata ning kas pöial püsib mugavas toetuskohas. Kui peopesa peab kaela ümber jõudmiseks pingesse minema või sõrmed kipuvad kõrvalkeeli summutama, proovige teise laiuse või profiiliga mudelit.

Õige suurus sõltub mängija kehast ja käe ulatusest, mitte üksnes vanusest; valige pill, mille kaelale ulatumine ja sõrmede asetamine tunduvad loomulikud.

Mida kontrollida enne valikut

Pilli proovides kontrollige esmalt, kas seda on mugav mängida ja kas iga keel kõlab selgelt. Mõne minuti pikkune katsetamine aitab märgata probleeme, mis võivad kodus harjutamist segada. Vaadake üle nii kaela ja korpuse nähtavad osad kui ka häälestuse püsimine. Kasutatud kitarri puhul tasub iga kontroll rahulikult läbi teha, mitte otsustada ainult välimuse põhjal.

Keelte kõrgus ja mängitavus

Keelte kõrgus ehk keelte ja krihvide vahe mõjutab otseselt seda, kui tugevalt tuleb noodi või akordi vajutamiseks sõrmega suruda. Liiga kõrge asetus väsitab kätt kiiresti, eriti kui alles õpite vasaku käe sõrmede asendit.

• Mõõtke vahet 12. krihvi pealt: kaugus krihvi ülaosast keele alumise servani näitab keelte kõrgust selles punktis.
• Akustilise kitarri madala E-keele mugav kõrgus 12. krihvi juures on ligikaudu 2–3 mm; see on praktiline lähteväärtus, mitte kõigi pillide jäik seadistus.
• Vajutage paar lihtsat akordi, näiteks E-duur ja A-moll. Kui sõrmed peavad keeli tugevalt vastu krihve suruma, võib mängimine algajale valusaks muutuda.
• Mängige iga keelt lahtiselt ning seejärel järjest mitmel krihvil. Kuulake, kas mõni noot sumiseb või kõriseb, kui keel vastu krihvi või muud osa võngub.
• Kontrollige kõiki keeli eri kõrgustel, mitte ainult üht akordi esimesel kolmel krihvil. Kõrin võib ilmneda üksnes kindla keele või kaelapiirkonna juures.
• Proovige ka kõrgemaid noote ja võrrelge vajutamise kergust madalamate positsioonidega. Ebamugavus või kõrin, mis kordub samas kohas, vajab enne ostu tähelepanu.

Proovige pilli istudes tavapärases mänguasendis, sest nii märkate paremini, kas käsi liigub vabalt ja akordid tulevad puhtalt välja. Mängitavus on algajale sobiva kitarri valimisel olulisem kui üksnes kena viimistlus.

Häälestuspulgad ja keeled

Häälestuspulgad peavad liikuma kontrollitult ning keel peaks pärast häälestamist oma kõrguse hoidma. Proovige iga keelt eraldi, sest ühe pulga takistus või lõtvus võib kogu harjutamise tüütuks muuta.

• Pöörake iga häälestuspulka aeglaselt mõlemas suunas. Liikumine peaks olema sujuv, ilma järskude hüpete, kinni kiilumise või nähtava lõtkuta.
• Häälestage kitarr ja mängige mõni minut järjest. Kontrollige seejärel uuesti helikõrgust, eriti kui pill kaotab juba lühikese mängimise järel häälestuse.
• Vaadake keeli üle: rooste, tumedad kulumisjäljed, narmendavad kohad või murdumise eelnevad kahjustused viitavad sellele, et komplekt võib vajada vahetamist.
• Kuulake, kas keele helikõrgus püsib pärast korduvat mängimist ja akordide vajutamist. Kui sama keel vajab sageli uut häälestamist, uurige pulga tööd ja keele kinnitust.
• Proovige häälestuspulkade väikeseid pöördeid ning jälgige, kas helikõrgus muutub järk-järgult. Liiga järsk muutus teeb täpse häälestamise algajale raskemaks.

Kui pill läheb iga harjutuskorra jooksul korduvalt häälest ära, kulub algajal osa ajast mängimise asemel selle korrigeerimisele. Stabiilne häälestus teeb nootide kuulamise ja akordide harjutamise lihtsamaks.

Korpuse ja kaela seisukord

Vaadake kitarri kaela pikisuunas pealaest korpuse poole: nii on lihtsam märgata, kas see paistab sirge või on selgelt kõver. Kontrollige kaela mõlemat serva ning vaadake üle kohad, kus kael korpusega ühendub. Väikesed viimistlusjäljed ei tähenda tingimata mängimist takistavat viga, kuid nähtav pragu või lahtine ühendus vajab tähelepanu.

Korpust uurides vaadake üle esi- ja tagakülg ning servad, eriti kasutatud pillil. Otsige pragusid ja jälgige, kas sild istub kindlalt vastu korpust või selle serva alt paistab eraldumist. Sild hoiab keeli paigal ja kannab nende pinget, mistõttu lahtitulemise märk ei ole pelgalt kosmeetiline. Ärge piirduge kiire pilguga: vaadake silda külje pealt ja kontrollige, kas selle ümber olev pind on terve.

Seisukorra hindamisel mängige pilli läbi mitme keele ja krihvi, et kontrollida, kas noote saab mugavalt vajutada ning kas heli ei katke või kõrise. Odav hind ei tee halba seadistust olematuks: kõveralt reguleeritud kaela või ebamugava mängitavusega pill võib nõuda liiga suurt jõudu. Algaja võib siis seostada raskuse enda oskamatusega ning harjutamist vältida, kuigi probleem peitub pillis. Võrrelge enne otsustamist seda, kui kergelt noodid kõlavad ja kas mängimine tundub käele loomulik. Valikul on mängitavus olulisem kui välimus või kaubamärk.

Küsimused kitarri valikust

Algaja jaoks sõltub sobiv pill eelkõige mängustiilist, kasutatud kitarri seisukorrast ja mängija kasvust.

Millise kitarriga on parem alustada?

Algajal on hea alustada klassikalise kitarriga, kui ta soovib pehmemat mängutunnet, või akustilise kitarriga, kui eelistab kirkamat ja kandvamat kõla. Klassikalise kitarri nailonkeeled tunduvad sõrmede all üldjuhul pehmemad ning pilli kõla on soe ja ümar. Akustilise kitarri teraskeeled annavad selgema, säravama heli, kuid võivad alguses sõrmedele tugevamalt mõjuda. Mõtle, millist muusikat soovid mängida ja milline pilli kõla sulle meeldib; mõlemaga saab õppida põhiakorde ja rütmi.

Kas algajale sobib kasutatud kitarr?

Kasutatud kitarr sobib algajale, kui selle kael on sirge ja korpusel pole pragusid. Enne ostu vaata üle, kas keeled on terved ning kas pill püsib tavapäraselt häälestuses; proovi häälestada iga keel ja mängi mõni akord üle kaela. Kontrolli ka silda: see peab olema kindlalt kere küljes, ilma nähtava lahtituleku või tõusmiseta. Kui sa ei oska seisukorda hinnata, palu enne ostu pill üle vaadata kogenud mängijal või pillimeistril.

Kui suur peab kitarr olema?

Täiskasvanud algaja vajab tavaliselt täismõõdus kitarri ja laps väiksemat suurust. Sobiv pill võimaldab istudes hoida kere kindlalt süles ning ulatuda vasaku käega mugavalt esimeste astmeteni, ilma et õlg või ranne pingesse läheks. Lastele mõeldud väiksemate kitarride seast võib valida näiteks 1/2- või 3/4-suuruse, kuid sobivus sõltub lapse kasvust ja käte ulatusest, mitte ainult vanusest. Kitarri suuruse valimisel võrdle pilli üldmõõtu ja keelepikkust mängija kasvuga ning lase võimalusel pilli enne ostu proovida.