Klassikalise kitarri ehitus
Klassikaline kitarr on ehitatud kuue keele ja sõrmedega mängimise ümber. Selle osade mõõdud ja kinnitusviisid mõjutavad nii üksikute nootide võtmist kui ka pilli kõla. Keelegrupid, sõrmlaud ning silla ja peaplaadi lahendus täidavad eri ülesandeid. Nende koosmõju aitab mõista, miks pill tundub käes ja kõlab teisiti kui teraskeeltega kitarr.
Nailonkeeled
Klassikalise kitarri kuus keelt jagunevad ehituse järgi kaheks rühmaks. Kõrged keeled on paljast nailonist või fluorosüsinikust, basskeeled koosnevad südamikust ja selle ümber keritud metallmähisest. Materjal ja ehitus mõjutavad nii heli kestust kui ka seda, kuidas keel sõrme all liigub.
| Keelerühm | Keelte arv | Ehitus | Kõla ja mängutunne |
|---|---|---|---|
| 1.–3. keel | 3 | Paljas nailon või fluorosüsinik | Puhas ja selge kõrge register; sile pind sobib üksiknootide sõrmitsemiseks. |
| 4.–6. keel | 3 | Südamikule keritud metallmähis | Ümaram ja jõulisem bassiheli; mähise pind on sõrme all tekstuursem. |
| Kogu komplekt | 6 | Kolm kõrget ja kolm mähisega basskeelt | Nailonkeelte pinge on teraskeeltest väiksem, mis annab mängimisel pehmema vastupanu. |
Nailonkeelte pehme kõla sobib hästi meloodia ja bassi samaaegseks esitamiseks. Kõrged noodid jäävad tavaliselt pehmemaks kui teraskeeltega kitarril, samal ajal kui mähisega basskeeled annavad alumises registris selgema kandvuse.
Erinevused on sõrmede all märgatavad: paljad keeled tunduvad üldiselt siledad, mähitud keeled aga veidi karedamad. Kuna nailonkeelte pinge on väiksem kui teraskeeltel, on ka nende vastus vajutusele ja tõmbele teistsugune. See mõjutab nii sõrmitsemise tugevust kui ka seda, kui kiiresti keel pärast tõmmet võnkuma hakkab.
Lai ja lame kael
Klassikalise kitarri kael on laiem ja sõrmlaud lamedam kui paljudel teraskeeltega kitarridel. Mutri laius on tavaliselt umbes 52 mm ning standardne mensuur, ehk keele võnkuva osa pikkus, ligikaudu 650 mm. Need mõõdud jätavad keelte vahele rohkem ruumi, kuid nõuavad käelt veidi laiemat ulatust.
Lisavahe aitab võtta üksikuid noote nii, et kõrvalkeel kogemata sõrme alla ei jää. See on kasulik näiteks pöidla, nimetissõrme ja keskmise sõrmega mängitavas sõrmitsemises, kus mitu keelt kõlavad järjest või üheaegselt. Akordi võtmisel tuleb sõrmed paigutada laiemalt; eriti tuntav võib see olla siis, kui käsi on väike või sõrmed lühikesed.
Lame sõrmlaud teeb sõrmede külgsuunalise liikumise lihtsamaks ning toetab klassikalise kitarri mängutehnikaid, nagu apoyando ja tirando ehk toetav ja vaba tõmme. Samas ei tähenda lamedus, et käsi peaks kaelale suruma: selge noodi jaoks piisab täpsest vajutusest vahetult freti taga. Umbes 650 mm mensuur annab keelte tõmbamisel tavapärase ulatuse, kuid kaelal liikudes tuleb arvestada, et suuremad vahed paiknevad madalamate frettide juures.
Fännimine ja sillaplaat
Pea ja sild ühendavad keelte kinnitamise ning häälestamise, kuid klassikalisel kitarril on need lahendatud teisiti kui paljudel teraskeeltega mudelitel. Järgmised detailid mõjutavad nii keelte käsitsemist kui ka pilli hooldamist.
- Piludega peaplaadil jooksevad keeled läbi avade rullikute suunas; selline lahendus jätab keelte teekonna üle sadula selgelt nähtavaks.
- Häälestusmehhanismide rullikutele keritakse keeled ning nuppude pööramine muudab nende pinget, et noot jõuaks soovitud kõrguseni.
- Lame sild asub kõlakasti peal ning klassikalisel mudelil ei kasutata keelte kinnitamiseks metalltappe, vaid keeled seotakse silla külge.
- Sõlm peab jääma silla tagaserva taha pidama; korralikult tehtud kinnitus aitab vältida keele lahtitulekut ja hoiab tõmbe silla peal.
- Paljudel klassikalistel kitarridel puudub truss-rod ehk kaela reguleeriv varras, mistõttu kaela kuju ei muudeta selle abil nagu paljudel teraskeeltega pillidel.
- Sõrmitsemisel saab parema käe sõrmed suunata eraldi keeltele, rütmilise keelelöömise puhul aga tuleb jälgida, et löök ei takerduks ebaühtlaselt ulatuva keele taha.
Keelte vahetamisel tuleb vana keel silla küljest lahti siduda ja uus kindlalt kinnitada, seejärel keerata see häälestusrullikule. Sõlmede ja rullikute korrapärane ülevaatus aitab märgata lahtist kinnitust enne, kui keel mängimise ajal paigast liigub.
Praktiliselt on kõige olulisem hoida keeled sadula ja silla kohal sirgelt ning kinnitada sõlmed kindlalt; nii püsib häälestamine kontrollitavam ja sõrmitsemine sujuvam.
Ajalugu ja repertuaar
Klassikalise kitarri areng on seotud Hispaania pillimeistrite ja esitajate traditsiooniga. Selle repertuaar ulatub vanema muusika seadetest kuni eri maade heliloojate teosteni ning sobib nii üksinda kui ka teiste muusikutega mängimiseks. Kontserdil ja õppetöös kohtab eri raskusastmega palu, mille õppimine ühendab muusikalise kuulamise ning noodist mängimise. Repertuaari valides tasub lähtuda sellest, kas soovite harjutada iseseisvalt, mängida ansamblis või õppida koolitunnis.
Torrese kitarr
Hispaania kitarrtraditsioon kujunes sajandite jooksul, kuid tänapäevase klassikalise kitarri kuju seostatakse eriti pillimeister Antonio de Torres Juradoga (1817–1892). Tema töö aitas määratleda, milliste proportsioonidega pilli hakati pidama tänapäevaseks klassikaliseks kitarriks.
Torres kujundas instrumendi tänapäevased proportsioonid 1850.–1880. aastatel. See periood märkis olulist etappi Hispaania pillimeistrite töös: kitarri mõõtmed ja üldine ülesehitus said aluseks hilisemale klassikalise kitarri kujule. Torrest tuntakse seega mitte üksnes meisterliku valmistajana, vaid ka kujundajana, kelle töö mõjutas pilli edasist arengut.
Selle pilli traditsiooni viisid edasi ka esitajad ja heliloojad. Francisco Tárrega (1852–1909) oli Hispaania kitarrist ja helilooja, kelle nimi on seotud klassikalise kitarrimuusika kujunemisega. Andrés Segovia (1893–1987) oli tuntud kitarrist, kes aitas tuua klassikalise kitarri laiema kontserdipubliku ette. Nende tegevus näitab, kuidas pillimeistrite töö ja esitajate muusikaline panus teineteist täiendasid.
Mida klassikalisel kitarril mängitakse
Klassikalise kitarri repertuaaris leidub nii soolopalu kui ka ansamblimuusikat. Teoste õppimine arendab eri oskusi: noodist lugemist, meloodia ja saate eristamist ning sõrmede iseseisvat kasutamist.
- Hispaania muusikas kohtab rütmilisi ja meloodilisi palu, mille mängimisel tuleb jälgida fraasi kujundamist ning hoida selge meloodiajoon.
- Ladina-Ameerika repertuaar pakub eri rütmidega muusikat; palades tuleb ühendada kindel pulss, täpne sõrmitsemine ja meloodia väljendusrikas esitamine.
- Barokkluutole kirjutatud teoste seaded toovad kitarri repertuaari vanema muusika ning harjutavad mängijat jälgima häälte liikumist ja polüfoonilist faktuuri.
- Etüüdid keskenduvad kindlatele mänguvõtetele, näiteks sõrmede koordineerimisele või arpedžodele, ning võimaldavad arendada tehnikat lühikeste muusikapalade kaudu.
- Koolitundides mängitakse eri raskusastmega palu, mille abil harjutatakse noodist lugemist ja sõrmitsemist; õpetaja saab valida õppija tasemele sobiva ülesande.
Soolomängus kannab üks mängija korraga nii meloodiat kui ka saatehääli, ansamblis jagunevad need ülesanded mitme esitaja vahel. Noodist õppides saab jälgida rütmi ja helikõrgusi, sõrmitsemine aga aitab otsustada, millise käega ja milliste sõrmedega noodid kõlavad.
Esimese pala valikul on praktiline alustada lühikesest, jõukohase noodipildiga teosest, kus saab harjutada üht uut võtet korraga.
Kellele klassikaline kitarr sobib
Klassikalise kitarri valikul loevad mängija käte mugavus, õpitav muusika ja soovitud kõla. See pill võib olla hea algus lapsele või täiskasvanule, kelle sõrmed on teraskeelte suhtes tundlikud. Samuti sobib see õppijale, kes tahab arendada noodilugemist ja sõrmitsemist. Kui esikohal on aga teraskeeltega kitarri särav saatmine või elektrikitarri võimendatud kõla, tasub võrrelda ka teisi tüüpe.
Algaja ja laps
Klassikaline kitarr võib sobida lapsele, algajale täiskasvanule ja mängijale, kelle sõrmeotsad on teraskeelte surve suhtes tundlikud. Nailonkeeled tunduvad vajutamisel sageli leebemad ning nende pehmem kõla ei muuda harjutamist nii teravaks ega kirkaks. See ei tähenda, et õppimine oleks pingutuseta: alguses tuleb sõrmedel ikkagi harjuda keelte vajutamise ja puhta heli tekitamisega.
Laiem kael jätab sõrmedele rohkem ruumi, mis võib aidata üksiknoote eraldi vajutada ja akorde selgelt moodustada. Samas nõuab see väikeste kätega mängijalt suuremat ulatust kui kitsama kaelaga pill. Lapse puhul sõltub sobivus seetõttu ka kitarri suurusest ning sellest, kas käsi ulatub mugavalt keelteni. Klassikaline kitarr lastele pole automaatselt parim valik üksnes keelte materjali järgi: mängija peab saama pilli hoida ja noote pingevabalt vajutada.
Noodilugemist ja sõrmitsemist õppida soovijale sobib klassikalise kitarri mänguviis hästi, sest meloodiat saab harjutada üksikute nootide kaupa ning parema käe sõrmi eraldi kasutades. Selline töö toetab rütmi, bassi ja meloodia kokkupanemist. Klassikaline kitarr algajale on praktiline valik siis, kui eesmärk on õppida neid oskusi ning pehmem keeletunnetus tundub käele mugavam; enne valikut tasub hinnata ka kaela ulatust ja pilli suurust.
Kui eesmärk on popmuusika
Klassikalisel kitarril saab mängida pop- ja folgisaadet, näiteks akorde rütmiliselt tõmmates või bassi ja meloodiat sõrmedega ühendades. Teraskeeltega akustiline kitarr annab tavaliselt kirkama, jõulisema akordikõla, elektrikitarri heli kujundamisel on aga keskne võimendi ja mängutehnika. Tabel võrdleb tavapäraseid valikuid standardhäälestuses E–A–D–G–H–E.
| Pillitüüp | Keelte tunnetus | Kõla ja mängutehnika | Sobiv kasutus |
|---|---|---|---|
| Klassikaline kitarr | Nailonkeeled, pehmem vajutus | Soe ja pehmem kõla; sõrmitsemine või akordide tõmbamine | Vaiksem kodune saatmine, soojema tämbri ja sõrmemänguga pop- või folklaulud |
| Teraskeeltega akustiline kitarr | Metallkeeled, sõrmedele tugevam tunne | Kirkam ja kõlavam akordisaade; sõrmitsemine või plektriga mäng | Laulusaade, kus soovitakse selgelt esile tulevat akordikõla |
| Elektrikitarr | Tavaliselt metallkeeled; heli sõltub võimendusest | Võimaldab mängida nii puhtalt kui ka efektidega; sobivad riffid ja üksiknoodid | Bändiproov, võimendatud popmuusika ja elektrikitarrile omane kõla |
Valige klassikaline pill, kui hindate nailonkeelte pehmemat tunnetust ning tahate mängida pop- või folgisaadet sõrmede või akordidega. Kui soovite kirkamat, tugevalt esile tulevat akustilist saatmist, eelistage teraskeeltega akustilist kitarri; riffide, võimenduse ja efektide jaoks on sobivam elektrikitarri mängustiil. Praktiline järeldus: lähtuge kõigepealt soovitud kõlast ja sellest, kas mängite peamiselt sõrmede, plektri või võimenduse abil.
Küsimused klassikalise kitarri kohta
Klassikalise kitarri kohta küsitakse sageli keelte sobivuse, algaja mängukogemuse ja hoolduse kohta.
Kas klassikalisele kitarrile võib panna terasekeeli?
Ei, klassikalisele kitarrile ei tohi teraskeeli paigaldada. Selle kael ja sild pole ehitatud teraskeelte tekitatava suurema pinge jaoks. Pidev lisakoormus võib kaela kõveraks tõmmata või silla korpusest lahti rebida ning pill võib saada pöördumatult kahjustada. Sobiv valik on nailonkeeled, mis on mõeldud klassikalise kitarri ehitusega kokku sobima. Kui olemasolevad keeled vajavad vahetamist, vali komplekt, mille pakendil on märgitud sobivus klassikalisele kitarrile.
Kas klassikaline kitarr on algajale lihtsam?
Sobivus sõltub mängijast ja tema eesmärgist. Nailonkeelte väiksem pinge võib muuta vajutamise sõrmedele mugavamaks, eriti esimestes harjutustes. Samas nõuab klassikalise kitarri lai kael üksikute nootide võtmisel sageli suuremat sõrmede sirutust, mis võib väiksema käe korral algul keeruline olla. Kitsama kaelaga teraskeeltega akustiline kitarr võib sobida neile, kes soovivad mängida saateakorde ja popmuusikat, kuid selle keeled võivad vajutamisel tunduda jäigemad. Valik sõltub käe mugavusest ja soovitud mängustiilist.
Kui kaua nailonkeeled vastu peavad?
Nailonkeelte kasutusiga sõltub mängimise sagedusest, hooldusest ja mängija käte higistamisest. Aja jooksul võib kõla muutuda tuhmimaks ning keeled ei pruugi enam sama hästi häälestust hoida; need märgid aitavad hinnata, kas vahetus on vajalik. Pärast mängimist võib keeled kuiva pehme lapiga üle pühkida, et eemaldada higi ja mustus. Uued nailonkeeled venivad esimestel päevadel ning vajavad aega, enne kui häälestus püsima jääb. Alguses tuleb neid seetõttu sagedamini häälestada.