Mis on akustiline kitarr
Igapäevases eesti keeles tähendab „akustiline kitarr” tavaliselt teraskeeltega instrumenti, mille heli kõlab ilma elektrilise võimenduseta. Selle kõla sünnib keelte võnkumisest ning kandub läbi silla kõlalauale ja õhuga täidetud helikasti. Kitarri osade kuju ja ülesanded mõjutavad nii heli tekkimist kui ka mängija tunnetust. Allpool on vaadeldud lähemalt pilli põhiosi ja teraskeelte omadusi.
Ehitus ja helikast
Akustilise kitarri ehitus ühendab pingul keeled, puidust kõlalauda ja õõnsa helikasti. Kui keel võngub, kandub energia sadula kaudu sillale ning sealt kõlalauale; liikuv kõlalaud paneb omakorda helikasti õhu võnkuma ja heli ruumi kiirgama.
- Kõlalaud on kitarri esikülje õhuke puidupind. Keele võnkumine jõuab selleni silla kaudu ning selle liikumine kiirgab heli; kõlalaua jäikusribid aitavad plaadil pinge all püsida.
- Põhi moodustab helikasti tagumise pinna. Koos külgedega piirab see õõnsat sisemahtu, mille õhk osaleb resonantsis ja mõjutab pilli helivärvi ning kõla kestust.
- Küljed ühendavad kõlalaua ja põhja üheks helikastiks. Nende ülesanne on hoida kere kuju ning sulgeda resonantsruum, mitte kanda keelte võnkumist otse sõrmedele.
- Kõlaava paikneb tavaliselt kõlalaua keskosas, keelte all. Selle kaudu liigub helikasti siseõhk välisõhuga ning ava suurus ja asukoht mõjutavad heli kiirgumist.
- Sild kinnitub kõlalauale ja hoiab keelte alumist otsa. Sadul toetab keeli silla peal, suunates nende võnkumise kõlalauale ja määrates keelte kõrgust silla juures.
- Kael ühendab kere peaga ning kannab sõrmlaua, millel keeled vajutatakse astmetele. Kaela kuju ja laius määravad käe asendi ning kauguse keelte vahel.
- Reguleeritav truss rod ehk kaelavarras paikneb kaela sees. Selle abil saab tehnik korrigeerida kaela pikisuunalist kaardumist, mis muutub keelte tõmbe ja õhuniiskuse mõjul.
Kõlakast ei võimenda heli elektrooniliselt, vaid aitab keelte väikesed võnkumised tõhusamalt õhku edasi anda. Kõlalaud, sild ja helikasti sisemaht toimivad koos, mistõttu ühe osa ehitus mõjutab kogu pilli resonantsi.
Terasekeeled
Teraskeeled on üldjuhul suurema pinge all kui nailonkeeled, sest nende materjal ja ehitus võimaldavad hoida tugevat tõmmet. Tegelik pinge sõltub ka keelte jämedusest, pilli keelpikkusest ja häälestusest, kuid sama häälestuse korral tunduvad teraskeeled enamasti jäigemad. Seetõttu nõuab noodi puhtaks vajutamine sageli rohkem sõrmejõudu ning alguses võib sõrmeotstele tekkida hellus.
Terasest keelte heli on sageli selge, särav ja tugeva algatakuga; bassikeeltel kasutatakse tavaliselt terassüdamiku ümber keritud metalltraati. Jämedam komplekt annab mängijale vastupanu ja võib kõlada täidlasemalt, samas kui peenem keel paindub kergemini ning sobib paremini kergete venituste ja pehmema vajutusega mänguks. Kõla sõltub siiski ka mängutehnikast ja pillist.
Keelte komplekti jämedust tähistatakse tollides, näiteks .012 tähendab 0,012 tolli läbimõõduga esimest keelt. Tüüpiline light-komplekt ulatub umbes .012–.053 tollini ning extra light-komplekt umbes .010–.047 tollini. Need on kogu komplekti jämedusvahemikud, mitte ühe keele mõõt; komplekti pakendil on tavaliselt iga keele näit eraldi kirjas.
Extra light võib pakkuda kergemat vajutust ja sobida neile, kes alles harjuvad teraskeelte tundega, kuid heli ja mängutunnetus muutuvad koos jämedusega. Light on levinud keskmine valik, mille keeled annavad sõrmede all veidi rohkem vastupanu.
Korpuse kujud ja puiduliigid
Kitarri korpuse mõõtmed mõjutavad seda, kui palju õhku kõlakast liigutab ning kuidas pill mängija süles istub. Suurem kere annab tavaliselt rohkem helitugevust ja madalaid sagedusi, väiksemat pilli on aga lihtsam hoida ja transportida. Korpuse kuju kõrval määrab kõla ka kõlalaua materjal: täispuit ja kihiline laminaat reageerivad mängimisele erinevalt. Ka kuuse, seedri, mahagoni ja roosipuu kõlaomadused ei ole samad. Sobiva valiku tegemisel tasub võrrelda nii kere suurust kui ka pilli ehitust.
Dreadnought ja väiksemad kujud
Dreadnought on suurim levinud akustilise kitarri korpusekuju. Selle laiem ja sügavam kõlakast annab tugeva bassi ning kõlava heli, mis sobib hästi jõuliste akordide saatmiseks. Väiksemad concert- ja auditorium-kujud ning kompaktne parlor pakuvad kehale lähemal istuvat pilli, kuid nende kõla on üldiselt vähem bassirohke.
Mõõdud sõltuvad tootjast ja konkreetsest mudelist, kuid tüüpilised vahemikud aitavad kujude erinevust hinnata.
| Korpusekuju | Alumise kereosa laius | Kere sügavus | Helitugevus ja bass | Mängumugavus |
|---|---|---|---|---|
| Dreadnought | 39–42 cm | 11–13 cm | Vali heli, tugev bass ja hea projektsioon | Suur kere võib lühema kasvuga mängijale tunduda kohmakas |
| Auditorium | 37–40 cm | 10–12 cm | Mõõdukas kuni tugev helitugevus, tasakaalus bass ja kõrged toonid | Väiksem sügavus teeb pilli süles hoidmise sageli mugavamaks |
| Concert | 35–38 cm | 9–11 cm | Dreadnought’ist tagasihoidlikum helitugevus ja vähem bassi | Kompaktsem kere sobib hästi peenema kehaehitusega mängijale |
| Parlor | 30–35 cm | 8–10 cm | Vaiksem, selgema keskosa ja vähesema bassiga heli | Kerge ja väike pill, mida on mugav hoida ning kaasas kanda |
Dreadnought’i suur kõlakast liigutab rohkem õhku, mistõttu sobib see eriti hästi tugeva rütmimängu ja grupi saatmiseks. Parlor’i väiksem õõnsus annab intiimsema helitugevuse; see võib sobida sõrmitsemiseks ja vaiksemaks koduseks mänguks, kus väga tugev bass pole vajalik.
Auditorium jääb tavaliselt suuruse ja kõla poolest kahe äärmuse vahele. Kuju ei määra siiski üksi heli: ka kõlalaua materjal, kere sügavus ja konkreetne ehitus muudavad tulemuse erinevaks. Kui pill tundub istudes liiga lai või sügav, tasub proovida väiksemat concert- või auditorium-kerega mudelit.
Puit ja heli
Kõlalaua materjal mõjutab nii pilli hinda, vastupidavust kui ka helireaktsiooni. Täispuidust kõlalaud võib aja ja mängimisega kõlada täidlasemalt, samal ajal kui laminaatkattega variant on sageli soodsam ja niiskuse kõikumisele vähem tundlik.
- Täispuidust kõlalaud: valmistatakse ühest puidukihist; see reageerib vibratsioonile elavalt ning kõla võib aastate ja regulaarse mängimisega avaneda ja täidlaseks muutuda.
- Laminaatkattega kõlalaud: koosneb mitmest kokkupressitud puidukihist; see maksab tavaliselt vähem ning talub õhuniiskuse muutusi paremini kui täispuit.
- Kuusk: annab selge ja erksa kõla, milles noodid eristuvad hästi; kuusekõlalauaga mudel sobib nii akordideks kui ka meloodiate mängimiseks.
- Seeder: kõlab kuusest soojemalt ja pehmemalt ning reageerib sageli kergemale puutejõule; selle toon võib olla sõrmitsemisel kohe täidlane.
- Mahagon ja roosipuu: mahagon lisab tavaliselt keskregistrisse soojust ja selgust, roosipuu aga rikkalikumaid madalaid ning helisevaid ülemisi sagedusi.
Tagakülje ja külgede puiduliik mõjutab heli koos kõlalauaga, kuid puidunimed üksi ei ütle, kuidas konkreetne pill kõlab. Ka kere ehitus ja üksiku instrumendi omadused muudavad tulemust.
Algajale on praktiline valik pill, mis istub mugavalt ja mille kõla meeldib: soodsama eelarve korral sobib hästi laminaatkattega kõlalaud, täispuitu tasub valida siis, kui selle hinnalisa ja hoolikam hoidmine on vastuvõetavad.
Akustiline või klassikaline kitarr
Akustilise ja klassikalise kitarri erinevused mõjutavad seda, kuidas pill käes tundub ja millist muusikat on mugav mängida. Valikul tasub kõrvuti hinnata keeli, kaela laiust, heli tugevust ning enda harjutamiseesmärki. Algajale sobivad mõlemad pillitüübid, kuid nende mängutunnetus on erinev. Kõige praktilisem lähtekoht on valida kitarr selle järgi, milliseid lugusid soovite õppida ja kui mugavalt käsi kaelal liigub.
Erinevused mängijale
Teras- ja nailonkeeltega kitarr erineb mängija jaoks eelkõige keelte tundelt, kaela mõõdult ja kõla iseloomult. Tabel aitab võrrelda omadusi, mis on esimest pilli proovides kõige kergemini märgatavad.
| Omadus | Klassikaline kitarr | Teraskeeltega akustiline kitarr |
|---|---|---|
| Keelte materjal | Nailonkeeled; bassikeeltel on tavaliselt metallist mähis. | Terasest südamikuga keeled, sageli metallmähisega bassikeeled. |
| Kaela laius ülemise sadula juures | Umbes 52 mm; sõrmedele jääb keelte vahel rohkem ruumi. | Umbes 43–44 mm; kael tundub enamasti kitsam ja käsi ulatub hõlpsamalt üle. |
| Sõrmede mugavus | Pehmem nailon on alguses sõrmeotstele üldjuhul leebem. | Teraskeeled võivad esimestel nädalatel sõrmeotstele rohkem survet avaldada. |
| Helitugevus ja kõla | Tavaliselt pehmem, ümarama kõlaga heli ja tagasihoidlikum helitugevus. | Enamasti selgem, säravam kõla ja tugevam projektsioon. |
| Tüüpiline repertuaar | Klassikalised palad, soolomäng ja sõrmedega mängitavad seaded. | Pop- ja rahvalaulud, akordisaade ning laulude kirjutamine. |
Kaela laius mõjutab eriti seda, kui mugavalt saab algaja vasaku käe sõrmi eraldi keeltele asetada. Klassikalise kitarri laiemal sõrmlaual on üksikuid noote mängides rohkem ruumi, kuid väikese käega võib ulatus tunduda suurem. Kitsam teraskeeltega kael muudab akordide haaramise mõnele mängijale lihtsamaks, ent keelte suurem surve võib sõrmeotstes alguses tunda anda.
Helitugevus ei sõltu ainult keeletüübist, kuid samas suuruses pillil kõlab teraskeeltega mudel sageli jõulisemalt ja sobib hästi lauluhääle saateks. Nailonkeelte pehmem tämber sobib hästi meloodiate eraldi mängimiseks. Repertuaar ei ole siiski kummagi pilli puhul piiratud: klassikalisel kitarril saab mängida ka poplugusid ning teraskeeltega kitarril lihtsaid meloodiaid. Proovige mõlemal pillil mõnda akordi ja üksiknooti, sest käe mugavus võib kaaluda üles üldise stiilieelistuse.
Kumb sobib algajale
Popi mängimiseks ja oma laulude saatmiseks on üldjuhul sobivam teraskeeltega akustiline kitarr: selle selge ja kandvam heli toetab laulu ning levinud akordisaadet. Arvestage, et teraskeeled võivad esimestel harjutusnädalatel sõrmeotstes tundlikkust tekitada. Lühikesed, regulaarsed harjutuskorrad aitavad mängutehnikat kujundada, ilma et peaks kohe pikalt järjest mängima.
Klassikaliste palade õppimiseks valige klassikaline kitarr. Nailonkeeled ja laiem sõrmlaud sobivad hästi meloodiate ning mitmehäälsete partiide mängimiseks. See ei tähenda, et pill sobiks ainult klassikalise muusika jaoks: paljud algajad alustavad nailonkeeltega, sest pehmem keeletunne teeb esimesed harjutused mugavamaks. Ka poplugude akordisaade on sellega täiesti võimalik, kui pilli kõla ja kaela laius teile sobivad.
Väikelapsele otsige täismõõdus pilli asemel väiksema mõõduga kitarri, mida laps suudab mänguasendisse võtta ja mille kaelal käsi mugavalt liigub. Mõõtu ei tasu valida üksnes vanuse järgi: lapse käeulatus ja keha suurus erinevad ning sobivust on parem kontrollida pilli proovides. Kui lapsel on raske kaela ümbert ulatuda või sõrmed ei ulatu mugavalt keelteni, võib väiksem korpus ja lühem mõõt olla praktilisem kui täiskasvanule mõeldud mudel. Nailonkeeled võivad tunduda sõrmedele leebemad, kuid kõige olulisem on, et pill oleks lapse kätele paraja suurusega.
Esimese pilli puhul tehke valik muusika ja mängija järgi: popi ning laulude kirjutamise jaoks teraskeeltega mudel, klassikalise repertuaari jaoks klassikaline kitarr, väikese lapse jaoks aga käeulatusse sobiv väiksem instrument. Kui eesmärk pole veel kindel, proovige mõlemat tüüpi ja vaadake, kummal on lihtsam hoida mänguasendit ning mängida paar lihtsat akordi. Nii põhineb algaja kitarri valik päriselt mugavusel ja soovitud kasutusel, mitte ainult välimusel.
Küsimused akustilise kitarri kohta
Akustilise kitarri kasutamisel tekib sageli küsimusi võimendamise, keelte vahetamise ja lapsele sobiva pilli suuruse kohta.
Kas akustilist kitarri saab võimendada?
Jah, akustilist kitarri saab võimendada nii mikrofoni kui ka helipeaga. Mikrofoni võib asetada heliaugu ette, kus see võtab üles pilli õhus leviva heli; esinemisel paigutatakse mikrofon sageli statiivile, et selle kaugust pillist saaks reguleerida. Pilli külge paigaldatav helipea võtab vastu keelte või pilli kere võnkumise ja edastab signaali kaabli kaudu võimendisse. Sisseehitatud helipeaga mudelit nimetatakse elektroakustiliseks kitarriks. Sobiv lahendus sõltub sellest, kas soovite jäädvustada ruumi kõla või saada pillist otse võimendisse saadetavat signaali.
Kui tihti tuleb keeli vahetada?
Akustilise kitarri keeled vahetatakse tavaliselt iga ühe kuni kolme kuu järel. Täpne vahetusvajadus sõltub sellest, kui sageli pilli mängitakse ja kui kiiresti keeled kuluvad: igapäevase mängimise korral võib vahetus tulla varem kui paar korda nädalas mängides. Kulunud keeled kaotavad sageli selge ja särava kõla ning võivad tunduda sõrmede all karedad või ebaühtlased. Ka häälestus võib muutuda ebastabiilsemaks, kuigi see ei pruugi olla ainus põhjus. Kui heli on tuhm ja mängutunne ebamugav, on keelte vahetamine tavaliselt mõistlik.
Kas akustiline kitarr sobib lapsele?
Akustiline kitarr võib lapsele sobida, kui pilli mõõtmed vastavad tema käte ja keha suurusele. Väiksem korpus võib istudes olla mugavam hoida ning lühema ulatusega kitarr võimaldab sõrmedel lihtsamini üle kaela ulatuda. Lastele pakutakse näiteks poole ja kolmeveerandi suurusega mudeleid, kuid tähistus üksi ei näita, kas konkreetne pill sobib. Proovimisel vaadake, kas laps ulatub mugavalt sõrmlaua algusesse ja suudab hoida pilli nii, et õlg ei tõuseks pingesse. Valige mõõt, mille puhul käsi liigub vabalt ja kehaasend püsib loomulik.