Kitarr kooli muusikatunnis

Kitarr klassis

Kitarr muusikatunnis annab laulmisele harmoonilise toe ja aitab siduda õpilaste pillimängu ühiseks ansambliks. Selle kasutamine võib alata lihtsa saatepartiiga, kus kuulatakse koos meloodiat ja hoitakse ühtlast pulssi. Kitarrirühmatunnis saavad õpilased õppida nii paarides kui ka vahelduvates väikestes rühmades. Selge tööjaotus ja lühikesed harjutusvoorud aitavad hoida aktiivsena ka neid, kes parasjagu pilli ei mängi.

Miks kitarr sobib muusikatunni pilliks

Kitarr sobib klassi laulmise saateks, sest ühe pilliga saab mängida nii akorde kui ka üksikuid noote. Akordid toetavad laulu harmooniat ning annavad õpilastele selge kuulamisülesande: hoida saatmist kooskõlas meloodia ja lauljate hingamispausidega. Kui osa klassist laulab, saab kitarrimängija anda ette harmoonilise lähte ja hoida muusikalist kulgu.

Ühises ansamblimängus saab kitarr olla saatepill, mille kõrval laulavad või mängivad teised õpilased meloodiat. Lihtsad akordid võimaldavad alustada väikese hulga sõrmeseadetega ning keskenduda sellele, kuidas heli tekib, millal vahetus toimub ja kuidas rühm koos mängib. Õpetaja saab jagada tegevuse lühikesteks osadeks: esmalt kuulatakse akordi, seejärel proovitakse seda koos ning lõpuks liidetakse saatmine lauluga.

Koolides kasutatakse tavaliselt nailonkeeltega klassikalisi kitarre. Nailonkeeled tunduvad sõrmeotste all pehmemad kui metallkeeled, mistõttu on need algajatele lastele leebem valik; mängimine nõuab siiski harjutamist ja sõrmed harjuvad pilliga järk-järgult. Kitarri õppimine koolis saab seega toetada nii laulmist kui ka ühise kõla kuulamist, ilma et iga õpilane peaks kohe keerulist partiid mängima.

Grupitunni korraldus

Kitarrimängu grupitund toimib kõige selgemalt siis, kui kõigil on lühikese vooru jooksul kindel ülesanne. Praktiline lähtekoht on 3–4 õppijat väikeses rühmas ja umbes 5–8 minutit ühe töövooru jaoks.

• Jaga klass 3–4 õppijaga rühmadeks ning võimaluse korral paarideks; paaris saab üks mängida, teine kuulata ja jälgida, kas kokkulepitud rütm püsib.
• Sea üles kolm tööjaama, näiteks kitarrimäng, rütmi plaksutamine ja laulu kuulamine; lase rühmadel liikuda järgmisse jaama iga 5–8 minuti järel.
• Harjuta korraga üht akordi: õpilased võtavad sõrmedega kuju, tõmbavad keeli läbi ja kuulavad, kas kõik vajalikud helid kõlavad selgelt.
• Anna igas paaris mängijale ja kuulajale eraldi ülesanne ning vaheta rolle järgmise vooru alguses, et mõlemad saaksid pilli proovida ja kaaslast tähelepanelikult kuulata.
• Kui klass on suur, korralda töö 3–5 väikese rühmana ja jäta igasse vooru üks lühike ühine mänguhetk, kus rühmad kuulavad üksteise pulssi.

Hoia vooru ülesanne ühe konkreetse tegevuse piires ning anna enne rotatsiooni selge märguanne. Nii saad aktiivsena hoida kogu rühma ja muuta ühise harjutamise juhitavaks ka piiratud arvu pillidega.

Häälestamine ja hooldus klassis

Klassis kasutatavate pillide korrashoid algab selgest rutiinist, mis aitab tunniaega säästa ja hoiab kitarrid kasutuskõlblikuna. Kitarri häälestamine enne tundi muudab ühise mängimise sujuvamaks, sest pillid kõlavad samade nootide järgi. Õpilastele saab jagada kindlad ülesanded, et nad õpiksid pilli käsitsema ja märkaksid selle seisukorda. Kitarride kandmiseks ja hoiustamiseks tasub kokku leppida lihtsad võtted, mis vähendavad pillide põrkumist ning kaitsevad neid järskude keskkonnamuutuste eest.

Häälestamine enne tundi

Häälesta kitarrid enne muusikatundi klambriga häälestajaga, mis kinnitub peatoele ja näitab keele võnkumise järgi noodi kõrgust. Kui õpilased osalevad ettevalmistuses, näita esmalt ette üks pill ning lase seejärel paaridel sama töövõtet korrata.

• Kinnita klambriga häälestaja kitarri peatoele nii, et see püsiks kindlalt paigal; vali seadmes kitarrihäälestus, kui mudel võimaldab pilli tüüpi valida.
• Häälesta keeled alati jämedamast peenemani ehk kuuendast keelest esimeseni: E–A–D–G–B–E. Nii on järjekord kõigile õpilastele lihtne meelde jätta.
• Tõmba korraga ainult üht keelt ning jälgi häälestaja näitu. Nii ei aja teiste keelte võnkumine noodi tuvastamist segaseks.
• Keera vastava keele häälestusnuppu väikeste liigutustega, kuni näit jõuab soovitud noodini; ära vääna nuppu järsult ega tõmba keelt jõuga.
• Kontrolli keeli veel kord samas E–A–D–G–B–E järjekorras, sest ühe keele pinge muutmine võib mõjutada teiste keelte häälestust.
• Kui klassis häälestatakse korraga mitut kitarri, peab häälestaja olema õpetajal või igal õpilaspaaril; ühe seadme ootamine võtab ettevalmistusaja ära.

Klambriga häälestaja reageerib pilli võnkumisele, mistõttu on see klassis praktilisem kui üksnes kuulmise järgi häälestamine. Õpilaspaar saab kontrollida sama pilli ükshaaval ja õpetaja saab vajaduse korral näidu üle vaadata.

Keeled ja hoiustamine

Katkisele keelele viitavad nähtav katkemiskoht, lahtine ots või keel, mis ei püsi häälestamisel pinges. Kui keel katkeb tunni ajal, lõpeta selle kitarri kasutamine kohe: õpilane ei tohiks jätkata mängimist ega proovida lahtist keeleotsa jõuga tagasi kerida. Tõsta pill kõrvale nii, et keeleots ei jääks teistele ette, ning anna vahetus õpetaja või pilli eest vastutava täiskasvanu korraldada. Nii saab kontrollida, kas kahjustada sai ainult keel või ka häälestusnupp, sadul või muu kitarri osa. Katkise keelega pilli ei anta järgmisele õpilasele enne, kui keel on vahetatud ja pill uuesti üle vaadatud.

Keele vahetamisel kasuta kitarrile sobivat keelt ning järgi pilli tootja juhiseid; eri keelte paigaldus ja kinnitus võivad mudeliti erineda. Hoia varukeeled koos nende pakendiga kindlas kohas, et vajalik keel oleks leitav ega läheks segamini. Kitarri kandmisel toeta ühe käega kaela ja teisega korpust, liigu rahulikult ning väldi pilli kandmist ainult peatoest või rihmast. Kui pilli ei mängita, aseta see stabiilsesse kitarrihoidikusse või sobivasse kotti, mitte käiguteele ega ebakindlalt vastu mööblit.

Hoiusta pille eemal radiaatoritest, ahjudest ja otsesest kuuma õhu voolust. Äkiline temperatuuri või niiskuse muutus võib mõjutada puidu mõõtmeid ning põhjustada häälestuse kõikumist või pragunemist. Ära jäta kitarri pikaks ajaks külma autosse ega too seda otse külmast ruumist kuuma küttekeha kõrvale; lase pillil enne kasutamist ruumi tingimustega järk-järgult kohaneda. Koolis toimib kõige paremini kindel hoiukoht, kuhu pill pannakse pärast iga tundi tagasi.

Lihtne repertuaar ja ansamblimäng

Esimese poolaasta ühine kitarrimäng ei vaja keerukat repertuaari: kahe või kolme akordiga lauludest piisab, et õppida vahetusi ja püsida ühises tempos. Klassiansambli partiid saab jagada nii, et korraga kõlavad akordid, bass, rütm ja meloodia. Rollide vahetamine annab igale õpilasele võimaluse proovida eri ülesandeid ning osaleda vastavalt oma oskustele. Sobiva suurusega pill muudab sõrmede asetamise ja keelte vajutamise mugavamaks.

Kaks kuni kolm akordi

Esimese rühmamängu poolaasta repertuaariks piisab lugudest, milles korduvad kaks või kolm akordi. Em–Am vaheldus sobib alustamiseks: mõlema akordi juures kasutatakse peamiselt kolme sõrme ning õpilane saab harjutada käe liigutamist ühelt kujundilt teisele. Kui Em kõlab kindlalt, võib proovida Am-i ja tagasi Em-i, hoides vahetuse ajal pulssi ühtlasena.

Seejärel võib võtta ette G–C–D järjestuse. Kolm eri kujundit annavad rohkem sõrmede asetamise võimalusi, ent piiratud akordivalik aitab tähelepanu hoida just puhtal kõlal ja sujuval vahetusel. Õpetaja võib lasta rühmal iga akordi ajal ühe takti mängida ning vahetuse hetkel käe korraks keeltelt tõsta, et sõrmed leiaksid järgmise asendi rahulikult.

Akordide õppimine grupitunnis muutub selgemaks, kui sama jadaga mängitakse mitme tunni jooksul eri tempodes. Alustage aeglaselt, näiteks nelja ühtlase löögiga taktis, ja suurendage kiirust alles siis, kui enamik saab kujundid õigel ajal vahetatud. Mõni õpilane võib alguses mängida ainult akordi esimest lööki; teised saadavad kogu takti. Nii saab rühm sama laulu koos esitada, kuigi akordivahetuse kindlus on erinev.

Kahe-kolme akordiga lugude eelis pole ainult lihtsam sõrmitsemine. Korduv harmoonia jätab aega kuulata, millal järgmine akord algab, ning jälgida ansambli ühist vormi. Kui jada on tuttav, saab õpilane keskenduda laulmisele või oma partiile ilma, et peaks pidevalt uut akordijärjestust meelde jätma.

Rütm ja saatepill

Klassiansambli saab jagada neljaks põhiosaks: akordisaateks, bassiliiniks, rütmiks ja meloodiaks. Nii ei pea iga õpilane korraga kõiki ülesandeid täitma ning eri tasemega mängijad saavad ühises kõlas kaasa teha.

• Akordisaade: kindlama käega õpilased mängivad laulu akorde näiteks ühe ühtlase allalöögina takti alguses, hoides harmooniat ülejäänud ansambli jaoks.
• Bassiliin: mängija valib akordi põhitoonile vastava bassikeele, näiteks Em puhul kuuenda ja Am puhul viienda keele, ning kordab seda takti alguses.
• Rütm: alustajad võivad märkida pulssi plaksu või summutatud keelte löögiga, samal ajal kui kogenumad mängivad kokkulepitud alla- ja üleslööke.
• Meloodia: ühekeelne viisijupp sobib õpilasele, kes loeb noote või tunneb laulu helikäiku; lühikesed fraasid on ansamblis hõlpsasti jälgitavad.
• Lihtsustatud saade: õpilane võib mängida ainult iga takti esimest lööki, nii et ta hoiab akordi kuju ja püsib rühma vormis.
• Ühine pulss: rütmipartiis saab kasutada kahte selgelt eristuvat lööki taktis, et teised mängijad kuuleksid vahetuse kohta ega kiirustaks.
• Vahelduv roll: järgmises läbimängus liigub akordimängija bassi juurde ja rütmi hoidnud õpilane proovib meloodiat, säilitades sama laulu tempo.

Rollide vahetamine iga läbimängu või tunni järel arendab kuulamisoskust ja aitab mõista, kuidas üksik partii tervikut mõjutab. Kergem osa ei ole kõrvaline: lihtne pulss või üks bassinoot võib anda algajale selge ülesande, samal ajal kui edasijõudnu mängib täisakorde või meloodiafraase. Koostöö klassiansamblis kujuneb, kui rühm alustab ja lõpetab koos ning mängijad kuulavad üksteise partiisid.

Eri suurusega kitarrid

3/4-suuruses ja täismõõdus kitarri valikul loevad eeskätt käe ulatus ning see, kas õpilane saab sõrmedega fretivahede ja keelteni pingutuseta ulatuda. Suuremal pillil on pikem kael ja laiemad vahed; väiksema käega mängijal võib väiksem kitarr seetõttu olla mugavam.

3/4-suuruses ja täismõõdus kitarri sobivus

Võrdluse alus	3/4-suuruses kitarr	Täismõõdus kitarr
Tüüpiline mensuur	Umbes 580 mm; mudeliti võib erineda.	Umbes 650 mm; mudeliti võib erineda.
Käe ulatus ja sõrmed	Lühemad vahemaad kaelal sobivad väiksemale käele, kui suurel pillil on akordivõtted ebamugavad.	Pikem ulatus eeldab, et käsi ulatub mugavalt üle kaela ning sõrmed saavad akordi kujundada.
Üldine mängumugavus	Väiksem korpus ja lühem kael võivad teha pilli hoidmise ning sõrmede asetamise kergemaks.	Suurem korpus ja pikem kael sobivad mängijale, kelle käsi ulatub pillil pingutuseta.
Tüüpiline vanuserühm	Väiksematele õpilastele, kelle käe ulatus ei võimalda täismõõdus pillil mugavalt mängida.	Umbes 11–12-aastastele sobib tavaliselt täismõõdus kitarr.

Vanus annab lähtekoha, mitte jäiga piiri: umbes 11–12-aastasele sobib tavaliselt täismõõdus pill, väiksemale õpilasele enamasti 3/4-suuruses kitarr. Käte suurus ja kasv võivad samaealistel erineda, mistõttu tasub vaadata, kas õpilane ulatub sõrmedega akordivõtteid tegema ilma kätt liigselt pingutamata. Kui täismõõdus pilli kael tundub lai või sõrmed ei ulatu mugavalt, on väiksem variant praktilisem.

Küsimused kitarrist koolitunnis

Koolitunni praktiline korraldus sõltub rühma suurusest, pillide arvust ja õpilaste tööjaotusest.

Mitu kitarri on klassis vaja?

Õpilaspaarid jagavad rühmatunnis sageli üht kitarri. Pillide arv kavandatakse selle järgi, kas kõik paarid peavad samal ajal mängima või saab tegevusi vaheldada. Kui eesmärk on samaaegne harjutamine, annab üks kitarr paari kohta mõlemale õppijale võimaluse kordamööda mängida ja kaaslast jälgida; eraldi pill igale õpilasele pole tingimata vajalik. Väiksema pillivaruga sobivad lühikesed mänguvoorud, mille vahel teine paar teeb kuulamis- või noodilugemisülesannet. Nii saab pillide vajaduse siduda tunniplaani, mitte ainult klassi suurusega.

Kas lastega tuleks alustada nailonkeeltega?

Nailonkeeled on laste puhul tavaline valik, sest need tunduvad sõrmeotstele üldjuhul leebemad kui teraskeeled. Koolitunnis seostub see valik klassikalise kitarriga, millel on nailonist kõrged keeled ja sageli metallmähisega basskeeled. Pilli tutvustades näidake, kuidas keelt sõrmeotsaga vajutada, et noot kõlaks selgelt ega nõuaks liigset jõudu. Üht tüüpi keeltega klassikalised kitarrid annavad rühmas sarnase mängutunde ja kõla. Seepärast on nailonkeeltega pill enamasti sobiv lähtekoht laste kitarrimängu algõppes.

Kuidas õpetada kitarri suures rühmas?

Suures rühmas aitab paaristöö, sest üks õppija saab mängida, samal ajal kui teine jälgib käe asendit ja loendab lööke. Õpetage korraga üks akord: näidake sõrmede asetust, laske kõigil see vaiksel keelel proovida ning kuulake seejärel, kas helid kõlavad puhtalt. Roteeruvad tööjaamad hoiavad ootamise lühikesena: üks paar harjutab kitarri, teine teeb rütmiharjutust ja kolmas loeb mängujuhist. Vahetage rolle iga 3–5 minuti järel, et kõik saaksid nii mängija kui ka jälgija ülesande.