Tabulatuur
Kitarrimängu tabulatuur näitab, kuhu sõrmed asetada, et lugu või käik kitarril esitada. Selle lugemine algab keelte ja nende tähistuste mõistmisest ning jätkub numbrite ja mänguvõtteid kirjeldavate märkidega. Akorde ja üksikuid meloodianoodid saab tabulatuuris kujutada samal süsteemil. Kirjapilt võib eri väljaannetes erineda, seega tasub enne mängimist kontrollida kasutatud märkide tähendust.
Kuue joone süsteem
Kitarrimängu tabulatuur koosneb kuuest horisontaalsest joonest, mis tähistavad kuut keelt. Ülemine joon on peenima keele jaoks ja alumine joon jämedaima keele jaoks.
e| — ülemine, peen 1. keel B| G| D| A| E| — alumine, jäme 6. keel
- Ülemine joon märgib peenimat, 1. keelt; standardhäälestuses on see kõrge E. See on mängija kehast kõige kaugemal asuv keel, mitte jämedaima keele tähis.
- Ülevalt alla loetakse keeled järjekorras E–B–G–D–A–E; alt üles on järjekord E–A–D–G–B–E. Eesti noodinimetuses kirjutatakse rahvusvaheline B sageli H-na.
- Alumine joon tähistab jämedat 6. keelt, madalat E-d. See asub mängija kehale kõige lähemal ja kõlab standardhäälestuses madalamalt kui 1. keel.
- Iga joon vastab kindlale keelele, mistõttu sama astmenumber eri joonel tähendab erinevat heli. Näiteks 3. aste 6. keelel ei ole sama heli kui 3. aste 1. keelel.
- Keelevalik muudab kõla tämbrit ja sõrmenduse asukohta: sama helikõrgus võib kitarril paikneda mitmel keelel, kuid tabulatuur määrab, millist neist mängida.
Lugemist alustatakse ülevalt ning liigutakse vajaduse korral alumiste joonte poole. Joonte järjekord näitab keele asukohta, mitte seda, millise sõrmega astet vajutada.
Numbrid ja sümbolid
Tabulatuuris asetatakse numbrid joonele, mis tähistab mängitavat keelt. Koos numbritega kasutatakse lühikesi märke, mis kirjeldavad sidumist, libistamist või keele pingutamist.
- Number näitab keelel vajutatavat astet: näiteks 3 tähendab, et sõrm asetatakse kolmandale astmevahele. Number ei ütle iseenesest, millise sõrmega vajutada.
- Null ehk 0 tähistab lahtist keelt, mida mängitakse ilma astet vajutamata. Kui 0 asub kindlal joonel, mängitakse just sellele joonele vastavat keelt.
- Akordi puhul paiknevad mitu numbrit üksteise kohal eri joontel, sest mitu keelt kõlab samal ajal. Ühel vertikaalsel kohal olevad numbrid moodustavad ühise löögi.
- h tähendab tõmmet ehk hammer-on’i: pärast esimest nooti vajutatakse sama keelel kõrgem aste, ilma et keelt uuesti parema käega eraldi tõmmataks.
- p märgib lahtilaskmist ehk pull-off’i, kus kõrgemalt astmelt tõstetakse sõrm nii, et sama keele madalam noot hakkab kõlama; märkide kirjapilt võib väljaanneti erineda.
- Libistust märgitakse sageli kaldkriipsuga / või \ ning bend’i tähega b. Libistades liigub sõrm mööda keelt teise astmeni, bend’i puhul tõstetakse noodi kõrgust keelt külgsuunas painutades.
Rütmi võib näidata nootidele lisatud rütmivarte ja kestusmärkidega, kuid tavaline numbririda ei määra löökide kestust täpselt. Tabulatuur pole ametlikult ühtne standard: näiteks libistuse või bend’i tähistus ja rütmimärkide olemasolu võivad eri versioonides erineda.
Noodikiri
Noodikiri näitab, millist helikõrgust mängida ja kui kaua noot kõlab. Kitarrimuusika kirjutatakse tavaliselt viiulivõtmes, viie joonega noodijoonestikule. Kitarri puhul erineb noodi kirjapilt selle tegelikust kõlakõrgusest ühe oktaavi võrra. Noodipea asukoht ja kuju annavad mängijale eraldi infot helikõrguse ning kestuse kohta.
Viiulivõti ja kitarri ülekanne
Noodijoonestik koosneb viiest horisontaalsest joonest ja nende vahele jäävast neljast vahest. Noodipea asukoht näitab helikõrgust: mida kõrgemal see paikneb, seda kõrgem on noot. Viiulivõti määrab, kuidas jooni ja vahesid lugeda; selle märgi kaar ümbritseb teist joont, mis tähistab nooti G4. Joonestiku alt üles on joonte noodid E4, G4, B4, D5 ja F5 ning vahede noodid F4, A4, C5 ja E5.
Kitarri lahtised keeled kirjutatakse noodikirjas bassikeelest kõrgeima keeleni järgmiselt: E3, A3, D4, G4, B4 ja E5. Need on kirjapildi noodinimed, mitte keelte tegelikud kõlakõrgused. Näiteks madalaim E-keel märgitakse noodina E3 ning kõrgeim E-keel noodina E5. Nendevahelised keeled paiknevad noodijoonestikul vastavalt oma helikõrgusele, vajaduse korral ka joonestiku all või kohal olevatel lisajoontel.
Kitarr on ülekandev instrument: noodid kirjutatakse ühe oktaavi võrra kõrgemalt, kui need tegelikult kõlavad. Seetõttu kõlavad lahtised keeled vastavalt E2, A2, D3, G3, B3 ja E4, kuigi noodis seisavad E3, A3, D4, G4, B4 ja E5. Kirjapildi ja kõla vahe on süsteemne ning kehtib kogu noodistuse, mitte ainult lahtiste keelte kohta. Näiteks noodis olev E3 kõlab kitarril E2-na.
Kui noodipea asub noodijoonestikust allpool, kasutatakse helikõrguse täpseks näitamiseks lühikesi lisajooni. Madala E-keele kirjutatud noot E3 paikneb mitu astet allpool tavalist joonestikku, samal ajal kui kõrge E-keele E5 asub joonestiku ülemises osas. Nii aitab viiulivõti määrata kirjapildi asukoha ja kitarrile omane oktaaviülekanne selgitab, miks kõlav heli on sellest madalam.
Rütmivääringud
Taktimõõt jaotab muusika korrapärasteks taktideks ning näitab, mitu lööki taktis arvestatakse. 4/4 taktimõõdus on ühes taktis neli veerandnoodi pikkust lööki; noodi kuju seob noodipildi mängitava kestusega.
- Täisnoot on õõnsa noodipeaga ja varreta; 4/4 taktimõõdus kestab see neli lööki ehk sama kaua kui neli veerandnooti.
- Poolnoodil on õõnes noodipea ja vars; selle kestus on kaks lööki, nii et ühte 4/4 takti mahub kaks poolnooti.
- Veerandnoot on täidetud noodipea ja varrega ning kestab ühe löögi; neli veerandnooti täidavad 4/4 takti.
- Kaheksandikul on täidetud noodipea, vars ja üks lipp või ühendusjoon; see kestab pool lööki ning kaks kaheksandikku võrduvad veerandnoodiga.
- Kuueteistkümnendikul on täidetud noodipea, vars ja kaks lippu või ühendusjoont; selle kestus on veerand lööki ning neli sellist nooti võrdub ühe veerandnoodiga.
Kui noodid on ühendatud gruppideks, aitavad lipud või ühendusjooned lühikesi vältusi kiiresti eristada. Mängides hoitakse nooti näidatud arvu lööke, samal ajal kui taktimõõt aitab järgmise noodi alguse õigesse kohta paigutada.
Kumb on parem
Tabulatuur ja noodikiri aitavad mõlemad kitarrimuusikat esitada, kuid nende tugevused ilmnevad eri olukordades. Valik sõltub sellest, kas tähtsam on kiiresti lauluga kaasa mängida, rütmi täpselt mõista või kasutada samu materjale õpetaja ja ansambliga. Populaarsete laulude puhul leiab sageli tabulatuuri koos akorditabelitega, klassikalist repertuaari kohtab enamasti noodikirjas. Algajale sobib praktiline lähtekoht, mis ühendab kiire alustamise ja noodilugemise järkjärgulise õppimise.
Võrdlus
Noodid kitarrile ja tabulatuur erinevad kõige selgemalt selles, kui kiiresti neist saab mängimiseks vajaliku info ning kui hästi need sobivad eri repertuaari ja õpisituatsioonidesse. Tabel võrdleb nelja praktilist kriteeriumi; tegelik tulemus sõltub ka sellest, kui tuttav on mängijale konkreetne märgistus.
| Kriteerium | Tabulatuur ja akorditabel | Noodikiri |
|---|---|---|
| Õppimise algkiirus | Üksiku poplaulu riffiga saab sageli kiiresti alustada: tabulatuur osutab mängukohtadele ning akorditabelist leiab näiteks G-, D- ja Em-akordi sõrmestuse. Kui eesmärk on mängida tuttavat saadet, võib see olla alguses otsetee. | Enne loo esitamist tuleb seostada noodipilt helikõrguste ja kitarril sobivate mängukohtadega. Alguses võib ettevalmistus võtta rohkem aega, kuid sama noodikirja saab kasutada ka teiste instrumentide partiide mõistmiseks. |
| Rütmi täpsus | Rütmiline info võib olla väljaannete lõikes erinev ning lihtsas tabulatuuris pole löökide kestused alati üheselt kirjas. Näiteks 4/4 taktimõõdus kaheksandike ja pauside täpseks esitamiseks võib mängija vajada lisaks kuulmisnäidet või rütmimärke. | Noodikirjas näitavad vältused ja pausid rütmimustrit ühtse süsteemina. See aitab lugeda näiteks 4/4 taktimõõdus, kas meloodias järgnevad veerandnoodile kaks kaheksandikku või paus, ilma et peaks rütmi üksnes salvestuse järgi ära arvama. |
| Repertuaari kättesaadavus | Populaarsed laulud ilmuvad sageli tabulatuuri ja akorditabelitena. Nii leiab mängija tavaliselt hõlpsasti materjali laulu saateks või tuntud riffi õppimiseks, ehkki eri versioonides võib sõrmestus erineda. | Klassikaline repertuaar avaldatakse tavaliselt noodikirjas, sest materjal peab esitama täpsed meloodiad ja partiid. Noodikirja kasutatakse ka kooliansambli partiides, kus iga mängija vajab oma osa terviklikku kirjapilti. |
| Kasutus õpetamisel või koosmängus | Õpetaja saab tabulatuuri abil kiiresti näidata konkreetse käigu asukohta või akordivahetust. See on mugav individuaalses tunnis, kui õpitakse üht kindlat lugu, kuid teiste pillidega ühise partii kooskõlastamine võib nõuda lisaselgitusi. | Noodikiri sobib olukorda, kus õpetaja ja mitu mängijat peavad samaaegselt jälgima meloodiat, rütmi ja eraldi partiisid. Ansambliproovis saab muusikalisi osi ühise noodipildi järgi koordineerida, ka siis, kui mängijad esinevad eri pillidel. |
Kui eesmärk on üks laul kiiresti selgeks saada, on tabulatuur tihti käepärasem; täpse rütmi, klassikalise repertuaari ja ühise noodipildi puhul on eelis noodikirjal. Need kaks vormi võivad sama pala puhul ka kõrvuti esineda ning täita eri ülesandeid.
Soovitus algajale
Algaja võib alustada tabulatuuri ja akorditabelitega, sest nende abil saab kiiresti proovida lihtsat riffi või saata laulu mõne põhikoordiga. Vali alguses lühike harjutus või tuttav pala, vaheta akorde aeglaselt ning kuula, kas iga heli kõlab selgelt. Samal ajal loe kaasa pulssi ja harjuta ühtlast lööki; rütmi õppimine ei pea ootama noodikirja valdamiseni.
Lisa noodikirja oskusi väikeste sammudena. Õpi esmalt ära üksikud helid ja nende leidmine kitarril, seejärel loe lühikesi meloodiaid ning harjuta noodipildi ja kuuldu seostamist. Kui pala on tuttav, proovi mängida selle meloodiat noodist, mitte ainult meelde jäetud sõrmestuse järgi. Selline kordamine aitab näha, kuidas sama heli võib kitarril esineda eri kohtades.
Klassikalise kitarri õppimisel on noodilugemine eriti kasulik, sest klassikaline repertuaar avaldatakse tavaliselt noodikirjas ning esitaja peab jälgima nii meloodiat kui ka teisi partiisid. Ansamblimängus aitab ühine noodipilt mängijatel harjutada oma partiid ja sobitada need kokku, ilma et kogu muusika tuleks eraldi tabulatuuriks ümber kirjutada. Praktiline järjekord on seega alustada tabulatuurist ja akordidest, hoida rütmiharjutused igapäevases mängus ning täiendada noodikirja oskust järk-järgult.
Küsimused noodide ja tabulatuuri kohta
Kitarri õppides tekib noodikirja ja tabulatuuri kasutamise kohta sageli praktilisi küsimusi.
Kas kitarril peab oskama noote lugeda?
Kitarrimänguks ei pea noote lugeda oskama. Paljude pop-, roki- ja rahvalaulude õppimiseks piisab kitarrimängu tabulatuurist ning akorditabelist: tabulatuur näitab, millist keelt ja astet kasutada, akorditabel aga sõrmede asukohti. Noodikirja lugemine aitab ansamblis, kus kitarripartii peab sobituma teiste pillidega, ning klassikalise repertuaari õppimisel, sest seal kasutatakse sageli nooditeksti. Alustada võib tabulatuurist ja õppida noote siis, kui mänguolukord seda nõuab.
Kust leida lihtsaid tabulatuure?
Lihtsaid tabulatuure saab otsida algajatele mõeldud kitarrikogumikest, õppematerjalide harjutustest ja lauluraamatute lisadest. Alusta laulust, mille meloodiat juba tunned, sest tuttav viis aitab märgata, kas tabulatuuri järjestus kõlab õigesti. Eelista varianti, kus kasutatakse vähe akorde, näiteks kolme või nelja, ning keele- ja astmenumbrid on selgelt joondatud. Rütmi kontrollimiseks vali materjal, millel on noodivartega rütm või eraldi akordiskeem; ainult numbririda võib jätta löögijärjestuse ebaselgeks.
Miks tabulatuur ei näita rütmi?
Tavaline tabulatuur näitab eeskätt, millisel keelel ja astmel nooti mängida, kuid ei märgi alati, kui kaua noot kestab. Kestust saab täpsustada tabulatuuri kohale lisatud noodivarte ja rütmimärkidega, näiteks veerand- või kaheksandiknoodi kujutisega. Kui need puuduvad, ei pruugi numbrite vahed üksi näidata, kas noote mängitakse võrdselt või jäetakse paus. Sama loo eri tabulatuuriversioonides võivad rütmimärgid olla lisatud, lihtsustatud või välja jäetud, sest esitusviis sõltub transkribeerijast. Õppides võrdle märgistust tuttava salvestisega.