Kitarri akordid

Mis on akord

Kitarri akordid seovad kokku muusikalise kõla ja käelise tegevuse: nootide suhe määrab akordi iseloomu ning kitarri kaelal valitud kohad selle, kuidas seda mängida. Algaja jaoks on kasulik õppida esmalt kuulama, kuidas muutub kõla ühe noodi liikumisel, ja seejärel siduda kuuldut sõrmede asukohaga. Akordi ehituse mõistmine aitab eristada duuri mollist, ilma et peaks iga kuju üksnes pähe õppima. Akordiskeem omakorda näitab kuuel keelel, millised kohad sõrmedega alla vajutada ja millised keeled jätta vabalt kõlama.

Duur ja moll

Akord on vähemalt kolme koos kõlava noodi ühendus. Kolmkõla puhul moodustavad selle põhitoon, terts ja kvint; just tertsi suurus annab duurile või mollile iseloomuliku värvingu. Duurakordis asub põhitooni ja tertsi vahel suur terts, mollakordis aga väike terts. Need nimetused kirjeldavad nootide vahekaugust, mitte seda, kui valjult või kiiresti akordi mängitakse.

Duur kõlab sageli heledama ja avaramana, moll aga tumedama või mõtlikumana. Tegemist on tajutava erinevusega, mitte jäiga reegliga: loo rütm, meloodia ja ümbruses kõlavad noodid mõjutavad samuti meeleolu. Kui kõrvutada sama põhitooniga duuri ja molli, on oluline muutus tertsi ühe pooltooni võrra madalamale liikumine.

E-duuri noodid on E, G♯ ja B, E-molli omad E, G ja B. Mõlemas akordis jäävad põhitoon E ja kvint B samaks, kuid duuri G♯ asendub mollis G-noodiga. See väike kõrgusemuutus muudab akordi kõla selgelt, kuigi ülejäänud kaks nimetatud nooti ei muutu. Kitarri mängimisel tasub erinevust kuulata järjestikku: esmalt E-duur, seejärel Em, hoides põhitooni võrdluspunktina meeles.

Akordiskeemi lugemine

Akordiskeem kujutab kitarri kaela eestvaates. Tavalisel kuuekeelsel kitarril tähistavad kuus püstjoont keeli; vasakpoolseim püstjoon on tavaliselt jämedam bassikeel ja parempoolseim peen kõrge keel. Rõhtjooned märgivad krihve ehk metallist vahesid kaelal. Kui skeem näitab avatud asendit, on kõige ülemine rõhtjoon enamasti sadul, sellest allapoole jäävad järjest järgmised krihvid.

Täpid näitavad, millise keele ja krihvi juurde sõrm asetada. Kui täpi sees on number, tähistab see sõrme: 1 on nimetissõrm, 2 keskmine sõrm, 3 sõrmusesõrm ja 4 väike sõrm. Numbrid ei näita keele järjekorda. Skeemi üla- või alaservas keele juures olev X tähendab, et seda keelt ei mängita või see summutatakse; O märgib lahtist keelt, mida vajutamata mängitakse.

Skeemilt akordi võtmiseks vaata kõigepealt, millistel keeltel on X või O, ning leia seejärel täppide asukohad. Loe keeled vasakult paremale ja krihvid ülevalt alla; aseta iga nimetatud sõrm vastava keele ja krihvi juurde. Vajuta sõrmeotsaga keelt krihvi lähedalt, kuid mitte otse metalltraadi peale, sest täpp tähistab krihvidevahelist ala. Kui kõik sõrmed on paigas, mängi ainult skeemil lubatud keeled. Nii saad kontrollida, kas käe asetus vastab joonisele, enne kui lisad mängule rütmi.

Lahtised akordid

Lahtised kitarriakordid kasutavad avatud keeli, mistõttu saab neid mängida ilma kõiki keeli sõrmedega alla vajutamata. Need sobivad hästi algajale, sest paljud kujundid nõuavad vaid kahte või kolme sõrme. Tabelis on kaheksa levinud akordi koos sõrmede asetuse ja algaja raskusastmega. Kui põhikujud on tuttavad, saab neid kasutada ka koos kõlavate akordijadade õppimiseks.

Esimesed kaheksa akordi

Tabelis on kasutatud tavapärast keelte nimetust madalast kõrgeni: E, A, D, G, B ja kõrge E. Sõrmede numbrid tähistavad nimetissõrme, keskmist sõrme ja sõrmusesõrme; asetus näitab, millisel keelel ja astmel sõrm vajutab.

Kaheksa avatud kitarriakordi sõrmede asetus ja raskusaste

Akord	Sõrmede asetus	Sõrmi	Raskus algajale
Em	Keskmine sõrm: A-keel, 2. aste; sõrmusesõrm: D-keel, 2. aste	2	Väga lihtne
Am	Nimetissõrm: B-keel, 1. aste; keskmine sõrm: D-keel, 2. aste; sõrmusesõrm: G-keel, 2. aste	3	Lihtne
E	Nimetissõrm: G-keel, 1. aste; keskmine sõrm: A-keel, 2. aste; sõrmusesõrm: D-keel, 2. aste	3	Lihtne
A	Nimetissõrm: D-keel, 2. aste; keskmine sõrm: G-keel, 2. aste; sõrmusesõrm: B-keel, 2. aste	3	Lihtne
D	Nimetissõrm: G-keel, 2. aste; sõrmusesõrm: B-keel, 3. aste; keskmine sõrm: kõrge E-keel, 2. aste	3	Keskmine
C	Nimetissõrm: B-keel, 1. aste; keskmine sõrm: D-keel, 2. aste; sõrmusesõrm: A-keel, 3. aste	3	Keskmine
G	Nimetissõrm: A-keel, 2. aste; keskmine sõrm: madal E-keel, 3. aste; sõrmusesõrm: kõrge E-keel, 3. aste	3	Keskmine
Dm	Nimetissõrm: kõrge E-keel, 1. aste; keskmine sõrm: G-keel, 2. aste; sõrmusesõrm: B-keel, 3. aste	3	Keskmine

Em ja Am kuuluvad lihtsamate algusakordide hulka: Em vajab tavaliselt kahte sõrme ning Am kolm sõrme asuvad lähestikku. Need kaheksa kuju annavad hea lähtekoha, et õppida kitarri akorde algaja tasemel.

Akordiperekonnad

Akordiperekond koosneb sama helistiku akordidest, mis sobivad sageli ühe loo saatmiseks. G-duuri helistikus sobivad hästi kokku G, C, D ja Em.

• G on helistiku põhikolmkõla ehk esimene aste; jadaga G–C–D–Em alustades kõlab see sageli kindla lähtepunktina.
• C on neljas aste ning selle helid C, E ja G kuuluvad G-duuri helistikku, mistõttu ühendub see loomulikult G-akordiga.
• D on viies aste ja sisaldab G-duuri helistikku kuuluvaid helisid D, Fis ja A; see loob sageli soovi liikuda tagasi G juurde.
• Em on kuues aste ning jagab G-duuriga helisid G ja B; mollikõla muudab sama akordiperekonna kõla vaheldusrikkamaks.
• Jada G–C–D–Em kasutab ühe helistiku akorde, nii et need kõlavad koos sidusalt ja sobivad esimeste laulude saatmiseks.

Õpi esmalt Em ja G, lisa seejärel C ning D ning harjuta lõpuks jadana G–C–D–Em; esimese kaheksa akordi üksikasju käsitletakse põhjalikumalt järgmisel lehel.

Bareeakordid ja kapodaster

Bareeakordide õppimine laiendab võimalusi, kuid nõuab sõrmede täpset koostööd ja harjutamist. Kapodaster muudab keelte helikõrgust, nii et tuttavaid akordivõtteid saab kasutada teises helistikus. Need kaks lahendust täidavad eri ülesandeid: baree arendab vasaku käe tehnikat, kapodaster aga muudab pilli kõlavõtit. Mõlema kasutamisel aitab puhas ja ühtlane keelevajutus.

Mis on bareé

Baree puhul vajutab nimetissõrm ühe krihvi juures kõiki kitarri keeli korraga, toimides nagu liikuv mutter. Selle kõrvale asetavad teised sõrmed akordi ülejäänud noodid. Algajale on keeruline leida nimetissõrmele selline asend ja surve, et iga keel kõlaks selgelt, ilma et käsi liigselt pingesse läheks.

Keelte surve ei jaotu alati sõrme ulatuses ühtlaselt ning nimetissõrm võib tahtmatult summutada kõrvalolevat keelt. Ka kitarri keelte kõrgus sõrmlauast ja sõrmede esialgne jõud mõjutavad tulemust. Harjutamist tasub alustada lühikeste katsetega, mitte püüda esimesel korral tervet akordi pikalt kinni hoida.

• Vajuta nimetissõrmega esmalt kaht keskmist keelt ühe krihvi juures ning tõmba neid eraldi, et kuulda, kas mõlemad helisevad puhtalt.
• Nihuta nimetissõrme aeglaselt krihvi metallribale lähemale, kuid ära aseta seda ribale; leia koht, kus heli tekib väiksema pingutusega.
• Proovi nimetissõrme külge veidi pöörata, nii et sõrme tugevam külg puudutab keeli, ning kontrolli iga keelt eraldi.
• Lisa harjutusse üks keel korraga, kuni nimetissõrm vajutab kõiki keeli; hoia randme asend mugav ja lõdvesta kätt katsete vahel.
• Harjuta osalist bareed ühe või kahe krihviga, seejärel tõsta sõrmed korraks lahti ja aseta need samasse kohta uuesti.

Kui üks keel jääb summutatuks, liiguta nimetissõrme millimeetri kaupa või muuda selle kaldenurka, mitte ära suurenda kohe kogu käe jõudu. Puhas kõla tekib täpse kontakti ja ühtlase surve koosmõjul; valju vajutus ei taga iseenesest head tulemust.

Bareeakorde hakatakse tavaliselt õppima pärast mõnekuulist harjutamist, kui sõrmed leiavad juba kindlalt lihtsamate võtete asendid. Täpne aeg sõltub harjutamise regulaarsusest ja käe mugavusest. Lühikesed, näiteks mõneminutilised harjutuskorrad aitavad tehnikat järk-järgult kujundada ning annavad aega märgata, millised keeled vajavad täpsemat vajutust.

Kapodaster

Kapodaster kinnitatakse üle kitarri keelte kindla krihvi juures, tavaliselt vahetult metallriba taha. See vajutab kõik keeled korraga sõrmlaua vastu, nii et nende helikõrgus tõuseb. Iga järgmine krihv muudab heli ühe pooltooni võrra kõrgemaks: teisel krihvil olev kapodaster tõstab helikõrgust kahe pooltooni ehk terve tooni võrra.

Kapodasteriga saab mängida teise helistiku saateid tuttavate akordivõtetega. Näiteks teisel krihvil asuva kapodasteriga kõlab C-duur akordivõte D-duurina. Kapodasteri asukoht valitakse loo jaoks sobiva helikõrguse järgi ning see peab paiknema sirgelt, et kõik keeled saaksid ühtlase surve.

Bareeakordi puhul loob nimetissõrm ise üle keelte vajutuse ning sama võtet saab mööda sõrmlauda liigutada. Kapodaster teeb selle vajutuse sinu eest, kuid muudab korraga kõigi keelte kõrgust. Seetõttu sobib see tuttava sõrmestusega teise helistikku mängimiseks, baree harjutamine aga arendab sõrmede iseseisvat tehnikat. Kapodaster ei asenda baree õppimist, kui eesmärk on akorde ilma abivahendita mängida.

Akordivahetuste harjutamine

Kitarri akordid hakkavad lauludes kõlama sujuvalt siis, kui sõrmed leiavad uue asendi kindlalt ja rütm püsib ühtlane. Harjuta esmalt käe liikumist ilma keerulise rütmita, seejärel seo akordivahetus kindla löögimustriga. Metronoom aitab märgata, kas vahetus venib või kas mõni löök jääb vahele. Hoia harjutus lühike ja keskendu korraga ühele muutusele. Nii saad eraldi arendada sõrmede liikumist ja parema käe rütmitunnetust.

Aeglane vahetamine

Alusta kahe akordi paarist ja pane metronoom käima umbes 50–60 löögiga minutis. Aeglane pulss annab aega jälgida, kuidas sõrmed liiguvad ning kas uus asend saabub enne järgmist lööki.

1. Vali kaks akordi, näiteks C-duur ja G-duur, ning mängi kumbagi algul ühe täieliku neljalöögilise takti jooksul.
2. Vajuta esimene akord paika ja löö keeli rahulikult. Vahetuse ajal tõsta sõrmed korraga, mitte ükshaaval, ning suuna need uue asendi poole.
3. Liiguta käsi järgmise akordi juurde juba viimase löögi eel. Vaata ette uue akordi asendit, mitte ainult sõrmi, mis parajasti keeltel on.
4. Kui mõni sõrm jääb mõlemas akordis samale keelele ja samale astmele, hoia see paigal ning liiguta ülejäänud sõrmed selle ümber.
5. Korda akordipaari metronoomiga ning kuula, kas kõik keeled kõlavad pärast vahetust selgelt. Kui rütm katkeb, aeglusta või peatu ja sea sõrmed uuesti.

Kasuta harjutamiseks võtet, kus mängid iga akordi neli lööki, vahetad asendit ja jätkad sama mustriga. Tee mitu järjestikust vahetust ilma kiirustamata; tähtis on, et löökide vahele ei tekiks pikka pausi.

Tõsta metronoomi kiirust alles siis, kui vahetus püsib puhas ja ühtlane mitmel järjestikusel kordusel. Kui kiirem tempo toob kaasa sumeda heli või ebaühtlase pulsi, naase aeglasema kiiruse juurde ja harjuta sama akordipaari edasi.

Löögid ja rütm

Rütmimustris alla suunatud lööki märgitakse sageli tähisega ↓, üles suunatut aga tähisega ↑. Alla- ja üleslöögid tähistavad parema käe liikumissuunda; üleslöögil liigub käsi üle keelte alt üles. 4/4 taktimõõdus loetakse neli põhilööki ning üks levinud muster on täpselt: alla, alla-üles, üles-alla-üles.

Selle mustri puhul liigub käsi järjepidevalt alla ja üles ka siis, kui mõnel liikumisel keeli ei puuduta. Löö esimesel põhilöögil alla, teisel alla ja seejärel üles; kolmanda löögi alguses jäta keelte puudutus vahele ning jätka üleslöögiga, neljandal löö alla ja seejärel üles. Nii ei muutu käe liikumine iga löögi järel katkendlikuks.

Kui harjutad rütmi koos akordidega, vaheta akord ette kokku lepitud takti alguses ja hoia löögimuster muutumatuna. Kui vahetus pole veel kindel, harjuta kõigepealt aeglaselt ühe alla-löögiga iga akordi kohta; rütmimustri harjutamiseks mängi seejärel sama akordi mitu takti järjest. Lühike igapäevane harjutus, kus kuulad eraldi pulssi, akordi selgust ja käe liikumist, aitab mustrit järk-järgult puhtamaks muuta.

Küsimused kitarri akordide kohta

Kitarri akordide õppimisel tekivad sageli küsimused selle kohta, kui palju kujundeid on vaja ja kuidas helis tekkivaid probleeme lahendada.

Mitu akordi on vaja lihtsate lugude mängimiseks?

Paljude lihtsate lugude mängimiseks piisab kolmest või neljast akordist. Paljudes poplugudes kasutataksegi vaid kolme või nelja akordi, kuid täpne arv sõltub loo harmooniast ja sellest, kas salmis ning refräänis on samad akordid. Praktiline õppimisjärjekord võib olla G-duur, C-duur ja D-duur ning seejärel lisada Em. Nii saad esmalt proovida lugusid, mille harmoonias esinevad kolm kujundit, ja võtta neljanda kasutusele siis, kui see mõne loo jaoks vajalikuks osutub. Akordide arv ei näita iseenesest, kui keeruline lugu on.

Miks akord kõlab sumedalt?

Sume heli tekib sageli siis, kui sõrm puudutab tahtmatult naaberkeelt või asub vajutatava keele krihvist liiga kaugel. Löö akord aeglaselt läbi nii, et kõlaks üks keel korraga, ja kuula, milline keel jääb summutatuks. Seejärel kontrolli sõrmede asetust: vajuta keelt sõrmeotsaga ning nihuta sõrm krihvitraadi lähedale, kuid mitte traadi peale. Kui sõrm riivab kõrvalkeelt, tõsta sõrmenukki veidi ja muuda käe nurka. Tõmba keeled uuesti ükshaaval läbi, kuni iga vajalik heli kõlab selgelt.

Kas bareeakordid on kohustuslikud?

Bareeakordid pole kõigi lihtsate lugude mängimiseks kohustuslikud. Paljud lood kõlavad hästi avatud akordidega, eriti kui nende helistik ja akordikäigud sobivad algaja käe jaoks. Kõigi võimalike lugude mängimiseks neist siiski alati ei piisa: mõnes loos on vaja akorde, mida on mugav mängida bareena, või tuleb mängida teises helistikus. Kapodaster kinnitatakse valitud krihvile ning see tõstab keelte helikõrgust; tuttavaid akordikujusid kasutades saab nii loo helistikku muuta. Alusta avatud kujunditega ja lisa baree siis, kui konkreetne lugu seda nõuab.