Kuidas elektrikitarr töötab
Elektrikitarri heli sünnib keelte võnkumise muutmisel elektrisignaaliks ja selle esitamisel võimendi kaudu. Heli iseloomu mõjutavad nii helipea ehitus kui ka korpuse konstruktsioon. Signaali tugevust ja tämbrit saab muuta kitarri juhtnuppudega ning võimendis. Korpuse tüüp mõjutab resonantsi ja seda, kuidas pill käitub suurel helitugevusel. Nende erinevuste tundmine aitab valida pilli selle järgi, millist elektrikitarri heli ja kasutusviisi vajate.
Pickupid ja võimendi
Magnetiline helipea ehk pickup tajub teraskeelte võnkumisest tekkivaid muutusi magnetväljas ja muudab need elektrisignaaliks. Seetõttu sobivad sellise helipeaga elektrikitarrile teraskeeled; nailonkeel ei tekita pickupi jaoks piisavat magnetvälja ning tavapärane magnetiline helipea selle võnkumist ei võimenda.
Signaal liigub keeltelt helipeasse, sealt kitarri väljundpesasse ühendatud kaablit mööda võimendisse. Võimendi muudab nõrga elektrisignaali kuuldavaks heliks. Heli omadused sõltuvad muu hulgas sellest, millist tüüpi helipea signaali edastab ja milliseid seadeid kasutatakse.
| Osa | Toimimine | Mõju või kasutus |
|---|---|---|
| Ühe mähisega helipea ehk single-coil | Üks mähis võtab vastu teraskeelte võnkumise. | Heli on sageli selge ja ere, kuid helipea võib sisse võtta elektrivõrgu 50 Hz sagedusega seotud müra. |
| Kahe mähisega helipea ehk humbucker | Kaks vastassuunas ühendatud mähist vähendavad ühist elektrilist häiret. | Kavandati võrgumüra vähendamiseks; kõla on sageli paksem kui ühe mähisega helipeal. |
| Helitugevuse ja tämbri nupud | Helitugevuse nupp muudab väljundsignaali taset, tämbrinupp reguleerib heli sageduslikku iseloomu. | Juhtnuppude arv ja paigutus sõltuvad kitarri mudelist; tämbrinupu vähendamine kärbib tavaliselt kõrgeid sagedusi. |
| Väljundpesa ja kaabel | Väljundpessa ühendatakse tavaliselt 6,35 mm pistikuga pillikaabel. | Kaabel viib signaali võimendi sisendisse; lahtine ühendus võib põhjustada katkestusi või sahinat. |
| Sild | Fikseeritud sild hoiab keeled paigal; tremolosild võimaldab hooba liigutades keelte pinget muuta. | Tremolosild muudab helikõrgust, fikseeritud sild pakub lihtsamat ja stabiilsemat ehitust. |
Single-coil’i selgemat kõrgete sageduste esitust kasutatakse sageli siis, kui soovitakse väljendunud nootide eraldatust; humbucker sobib olukorda, kus oluline on väiksem võrgumüra ja jõulisem signaal. Need on tüüpilised omadused, mitte kõigi mudelite puhul täpselt ühesugune tulemus.
Elektrikitarri heli kujundamisel tasub vaadata tervet ahelat: helipea annab signaali, nupud muudavad selle taset ja tämbrit ning võimendi esitab selle kuuldava helina. Helipea valik sõltub sellest, millist kõla ja mürataset kasutusolukord nõuab.
Täiskorpus ja õõnes korpus
Elektrikitarri korpuse ehitus mõjutab resonantsi, kaalu ja seda, kui suure võimendusega saab mängida enne tagasiside tekkimist. Täiskorpus, poolõõnes korpus ja õõnes korpus erinevad eelkõige selle poolest, kui palju on korpuse sees õõnsat ruumi.
| Korpuse tüüp | Ehituse tunnus | Kõla ja tüüpiline kasutus |
|---|---|---|
| Täiskorpus | Korpus on valdavalt täispuidust ega sisalda suurt resonantsõõnt. | Annab võimendatult selge ja kontrollitud kõla ning talub tavaliselt suuremat helitugevust enne tagasisidet. Levinud näited on Stratocaster ja Telecaster. |
| Poolõõnes korpus | Korpuse külgedel on õõnsad kambrid, kuid keskel kulgeb enamasti täispuidust plokk. | Lisab resonantsi, säilitades keskploki tõttu täiskorpusega võrreldes suurema kontrolli tagasiside üle. Kasutatakse nii puhtama kui ka mõõdukalt võimendatud kõlaga muusikas. |
| Õõnes korpus | Korpuse sees on ulatuslik resonantsõõs ja tavaliselt puudub täiskorpuse keskplokk. | Kõla on sageli akustilisemalt resonantne; suure võimenduse korral võib tekkida kergemini tagasiside. Sobib eriti mõõduka helitugevusega mängimiseks. |
| Ajaloolised täiskorpuse näited | Fender Esquire tuli välja 1950. aastal, Telecaster 1951. aastal ja Stratocaster 1954. aastal. | Need mudelid näitavad täiskorpusega elektrikitarri arengut; aastaarvud tähistavad mudelite ajaloolist ilmumist. |
Akustiline kitarr tekitab heli peamiselt keelte võnkumist võimendava õõnsa kere ja kõlalaua kaudu. Elektrikitarris korpus ei pea samal viisil õhku kõlalauast läbi liigutama, sest heli jõuab kuulajani elektrilise signaali võimendamise kaudu; korpus mõjutab siiski pilli resonantsi ja mängutunnet.
Valige korpus kasutuse järgi: suurema helitugevuse ja tagasiside parema kontrolli jaoks on täiskorpus praktiline lähtekoht, resonantsema kõla jaoks võib sobida poolõõnes või õõnes korpus. Koos korpusega tasub valida ka helipea tüüp, sest korpuse resonants ja helipea elektriline iseloom täiendavad teineteist.
Elektroakustiline kitarr
Elektroakustiline kitarr on akustiline pill, mille heli saab elektroonika abil võimendisse või salvestusseadmesse suunata. See ei ole elektrikitarri tüüp: korpus ja keeled annavad ka ilma ühenduseta akustilise heli. Sisseehitatud süsteem muudab pilli kasutamise mugavaks olukorras, kus heli peab jõudma suuremasse ruumi või salvestusse. Sobivus sõltub eelkõige sellest, kas mängite regulaarselt ühendatud pilliga või piisab tavalisest akustilisest kõlast. Olulised erinevused tulevad esile pickup’is, juhtnuppudes ja väljundühenduse kasutusviisis.
Sisseehitatud pickup
Elektroakustiline kitarr on akustiline kitarr, millel on sisseehitatud pickup ja eelvõimendi. Pickup püüab keelte või sadula võnkumise ning muudab selle elektrisignaaliks; kõige tavalisem lahendus on sadula alla paigaldatud piesopickup. See paikneb sadula ja silla piirkonnas, mitte elektrikitarrile omase magnetilise helipea kujul. Pilli korpus tekitab endiselt võimendamata kõla, nii et ühendamiseks vajalik elektroonika ei muuda seda tavaliseks elektrikitarriks.
Korpuse küljel või põhja lähedal asuv väljundpesa on sageli 6,3 mm pesa. Selle kaudu liigub pickup’i signaal kitarrivõimendisse, heliliidesesse või muusse sobiva sisendiga heliseadmesse. Paljudel mudelitel on väljundpesa kõrval väike eelvõimendi, mis töötab patareiga ning võimaldab enne signaali edastamist heli reguleerida. Patarei kestvus sõltub kasutusest ja mudelist, seega tasub seda enne esinemist kontrollida.
Eelvõimendi paneelil võivad olla bassi, kesksageduste ja kõrgete sageduste nupud ehk lihtne EQ. Nende abil saab näiteks vähendada liiga teravat kõrgsagedust või lisada madalamaid sagedusi; juhtnuppude arv ja mõju erinevad pilliti. Sageli on paneelil ka sisseehitatud tuuner, mille ekraanilt saab häälestust jälgida ilma eraldi tuunerita. Mõnel mudelil leidub vaid helitugevuse regulaator, teisel mitu sagedusnuppu ja faasilüliti.
Ühendatud heli sõltub pickup’ist, eelvõimendist ja järgneva seadme seadistusest, mistõttu see ei ole täpselt sama mis ruumis kuuldav akustiline kõla. Pieso annab selge ja vahetu signaali, kuid liiga kõrge EQ võib muuta heli teravaks. Keerake korraga vaid üht nuppu väikese sammu võrra ning kuulake tulemust võimendist või salvestusest.
Millal see kasulik on
Elektroakustilise kitarri ühendus on kasulik siis, kui pilli heli peab jõudma publikuni või salvestusseadmesse. Tavaline akustiline kitarr sobib hästi ruumis harjutamiseks ja väiksele kuulajaskonnale mängimiseks, kui võimendust pole vaja. Allolev võrdlus näitab, kuidas valik muutub mängukoha ja heli salvestamise viisi järgi.
| Olukord | Tavaline akustiline kitarr | Elektroakustiline kitarr |
|---|---|---|
| Laval | Võimendamata heli sobib vaiksemasse ruumi või väikesele publikule; suuremas saalis ei pruugi see teiste pillide kõrval piisavalt esile tulla. | 6,3 mm väljundpesast saab signaali saata võimendisse või helisüsteemi, mistõttu heli saab esinemispaigas võimendada. |
| Salvestamisel | Mikrofon salvestab pilli akustilise kõla koos ruumi mõjuga; mikrofoni asukoht mõjutab tulemust. | Väljundist saab signaali juhtida heliliidese sobivasse sisendisse, et salvestada otse; mikrofoniga salvestamine jääb samuti võimalikuks. |
| Kodus mängides | Piisab, kui mängite omaette või teistega ruumis ega vaja salvestusse ühendamist. | Ühendus on kasulik harjutuse salvestamisel või võimendatud heliga mängides; ühendamata kõlab pill akustiliselt. |
Laval on väljundist kasu eriti siis, kui mängite koos trummide või valjude pillidega ning akustilisest helist üksi ei piisa. Salvestamisel võimaldab otseühendus võtta signaali heliliidesesse, samal ajal kui mikrofon salvestab pilli ja ruumi koos. Kodus ei anna sisseehitatud elektroonika tingimata eelist, kui mängite ilma võimenduse ja salvestamiseta.
Kui vajate regulaarset ühendust laval või salvestamisel, on sisseehitatud elektroonika praktiline; kui mängite peamiselt võimendamata kodus, piisab tavalisest akustilisest kitarrist.
Mida algaja vajab
Algaja varustuse valik sõltub sellest, kas harjutad peamiselt kodus või tahad mängida ka teistega. Kodusesse harjutuskohta sobib lahendus, mis võimaldab pilli kiiresti kätte võtta ja heli kuulata teisi häirimata. Esimese pilli puhul tasub hinnata nii mängumugavust kui ka seda, milliseid tarvikuid mängimiseks vaja läheb. Nii on lihtsam valida kitarr algajale, mis sobib harjutamise viisi ja olemasoleva eelarvega.
Võimendi ja kaabel
Elektrikitarriga harjutamiseks pane kokku lihtne komplekt, mis võimaldab mängida nii istudes kui ka püsti. Kõik esemed ei mõjuta heli võrdselt, kuid igaühel on algaja jaoks konkreetne ülesanne.
- Kitarr: vali pill, millel saad mugavalt noote vajutada ja mille juhtnupud töötavad; enne ostu proovi võimalusel kaela ning kaalu käes hoida.
- Väike harjutusvõimendi või kõrvaklapivõimendi: harjutusvõimendi annab heli kõlarist, kõrvaklapivõimendi lubab vaikselt mängida; viimasega vajad ka sobivaid kõrvaklappe.
- Kaabel: tavaline 6,3-millimeetrise pistikuga pillikaabel ühendab kitarri võimendiga; vali harjutamiseks piisava pikkusega juhe, mis ulatub mugavalt mängukohani.
- Rihm: rihm toetab pilli püsti mängides ja aitab hoida seda kindlal kõrgusel; reguleeri pikkus nii, et käed liiguksid vabalt.
- Plektrid: paar erineva paksusega plektrit võimaldab proovida, millisega on lihtne keeli lüüa ja üksikuid noote mängida.
- Tuuner: klambertuuner kinnitub tavaliselt kitarri peatoele ja aitab keeli häälestada; häälestatud pill muudab harjutamise ning nootide kontrollimise lihtsamaks.
Koduseks harjutamiseks piisab väikesest võimendist, mille helitugevust saab madalaks keerata; kõrvaklapivõimendi on sobiv, kui kõlarist mängimine pole võimalik. Kui soovid osta võimalikult vähe korraga, sea esikohale pill, helilahendus ja kaabel ning lisa rihm, plektrid ja tuuner kohe alguses. Esimeseks pilliks sobib selline mudel, mida on mugav mängida ja mille juurde saad hankida vajaliku põhivarustuse.
Keeled ja mängitavus
Elektrikitarri kael on sageli akustilise kitarri omast kitsam ja õhem, kuigi täpsed mõõdud sõltuvad mudelist. Kaela kuju mõjutab seda, kuidas käsi ulatub üle sõrmlaua ja kas pöial leiab mugava toe. Teraskeeltega akustilisel pillil on sageli kõrgem keelte asetus ja jämedamad keeled, mistõttu võib noodi puhtaks vajutamine nõuda rohkem sõrmejõudu. Elektripillil on keeled tihti madalamal ning vajutamine kergem, eriti alguses.
Elektrikitarri levinud keelekomplekt on .009–.042 tolli, mida nimetatakse super light’iks. Väiksem läbimõõt ja väiksem pinge teevad keelte vajutamise ning keele painutamise kergemaks. Seetõttu on see paljudele algajatele mugav lähtekoht, kuid liiga madal keelte asetus või nõrk vajutus võib siiski tekitada soovimatut surinat.
.010–.046-tolline komplekt kannab nimetust regular. See tundub sõrmede all pinguldam ja nõuab veidi rohkem jõudu, kuid võib sobida mängijale, kes eelistab kindlamat tunnet või mängib tugevama käega. Komplekti vahetamisel võivad pinge muutudes vajada kontrollimist ka pilli seadistus ja häälestuse püsivus; keelte valik ei muuda kaela kuju.
Esimeseks pilliks sobib elektriline kitarr hästi, kui soovid väiksema sõrmejõuga mängida ja oled valmis soetama ka heli tekitamiseks vajalikud tarvikud. Mugavuse järgi alusta sageli .009–.042 komplektist; vali .010–.046 siis, kui eelistad pinguldamat tunnet ja sõrmed saavad sellega hakkama. Proovi pilli käes ning eelista alguses mugavat kaela ja sobivat mängutunnet keerukale varustusele.
Küsimused elektrikitarri kohta
Elektrikitarri ja elektroakustilise kitarri võrdlus aitab mõista, milline pill sobib sinu harjutamisviisi, muusika ja esinemisvajadusega.
Kas elektrikitarri saab õppida ilma võimendita?
Jah, elektrikitarri saab ilma võimendita õppida, kuid täiskorpusega pill kõlab siis vaikselt. Keelte enda heli on piisav sõrmede asendi, akordivahetuste, rütmi ja keelte summutamise harjutamiseks, eriti kui mängid kodus vaikselt. Samuti saad harjutada lihtsaid meloodiaid ja arendada sõrmede koordinatsiooni. Võimendita on aga raske hinnata, kuidas kõlavad dünaamika, moonutus või muud heliefektid. Kui soovid kuulda pillile iseloomulikku elektrikitarri heli ning harjutada koos võimenduse ja efektidega, ühenda pill sobiva võimendiga.
Kas elektrikitarr on algajale lihtsam kui akustiline?
Elektrikitarr on sõrmedele sageli kergem kui akustiline kitarr, sest selle kael on tavaliselt kitsam ja mängimiseks võib vaja minna vähem sõrmejõudu. Eriti alguses võib see lihtsustada akordide vajutamist ja nootide kõlama saamist, kuigi mugavus sõltub ka pilli seadistusest ja keelte kõrgusest. Teisalt vajab elektrikitarr lisavarustust: tavaliselt tuleb arvestada kitarrivõimendi, kaabli ja võimaliku häälestajaga. Kui soovid võimalikult lihtsat komplekti, võib akustiline pill olla praktilisem; kui oluline on kerge vajutus ja võimendatud mäng, sobib elektrikitarr hästi.
Mille poolest erineb elektroakustiline kitarr elektrikitarrist?
Elektroakustiline kitarr on pickupiga akustiline pill, elektrikitarr aga elektriliseks võimenduseks mõeldud instrument. Elektroakustilise kitarri õõnes korpus tekitab ka ilma ühendamata kuuldava akustilise heli ning pickup võimaldab selle võimendisse või helisüsteemi suunata. Elektrikitarr on sageli täiskorpusega ja võimendita märksa vaiksem; selle kõla kujundamisel on oluline võimendus. Elektroakustiline sobib näiteks olukorda, kus soovid akustilist kõla nii iseseisvalt harjutades kui ka esinedes. Elektrikitarr pakub rohkem võimalusi võimendatud kõla ja efektide kujundamiseks. Algajale lihtne eristus: akustiline kõla ilma võimendita tähendab elektroakustilist, vaikne täiskorpus ja võimendatud kõla elektr kitarri.