Martti tööpõllul

Martti: “Olin sõitnud trikiratast umbes 4-5 aastat ja hakkasin sellest väsima, tähendab minu keha hakkas väsima. Käed, jalad, liigesed kõik mu kehaosad soovisid puhata. Mul puudus tol hetkel igasugune tegevus, kuni ühel päeval tuli juttu mu onuga, kes oli muusik, et tal on üle üks kitarr, mida keegi ei kasuta, et ma võiksin seda proovida.

Ma ise olin alati muusikainimene olnud, aga seda ainult kuulamise poolelt. Võtsin siis kätte ja proovisin, mida selle kitarriga teha saaks. Kui mängimist alustasin, siis ühegi õpetaja poole ma ei roninud, vaid otsisin internetist üles “Ironman”i tabulatuuri ja õppisin seda päevad läbi, kuni lõpuks sain selgeks. Samuti oli mõndade teiste lugudega ka niimodi. Kuni ühel päeval hakkasin niisama igavusest uurima, et kuidas need lood tehtud või mis tehnika seal taga on. Ja nii see algas.

Edaspidi hakkasin ostma endale igasguseid kitarriteemalisi raamatuid, varustust, jne jne.
Interneti kaudu ammendasin ma suurema osa oma teadmistest. Kuid ühest raamatust oli ka väga palju kasu.
Algupäraselt mängisin ma üksi ja rohkem rock, blues tüüpi muusikat. Tol ajal oli mu suuremaks mõjutajaks härra Buckethead, oma ballaadide, kiirete soolode ja mõnusate eksperimentaalsete trash, funk, blues, rock riffide ja tunnustega.
Kuid ma olin südames alati kuualnud karmimat muusikat ning jõudis ka minuni metal laine ja hakkasin õppima mõnda death ja black metal lugu. Üldiselt need paar lugu, mis ma üldse oma kitarri aastate jooksul olen õppinud ongi olnud põhialused, või niiöelda põhi teadmised, millele hakkasin rajama oma järgmisi teadmisi.

Nüüd mängin peamiselt erinevaid metal stiile, kuid pentatoonilised skaalad on mulle ikkagi väga lähedased.

Mul pole aastaid mängukogemust ja arenguruumi on maa ja ilm, kuid hetkel olen saavutanud enda jaoks piisavalt teadmisi, oskusi, tehnikat ja enda näolise/maitselise kitarri millega suudan ja tahan päevast päeva mängida ning ta teeb ka täpselt sellist häält, mis mul peas käib, kui mõni uus riff, lick pähe tuleb .

Jackson SLSMG

Peale paari loo õppimist hakkasin vaikselt nokitsema oma lugude kallal, samuti lindistama, ainuüksi sellel eesmärgil et proovida. Nüüdseks on mul peas nii palju riffe, osad juba unustatudki, aga olen jõudnud sellesse staadiumi, kus tunnen, et on aeg teha esimene demo ja siis vaadata, mis suunas järgmine samm astuda.”

Mõned Martti lood:

Be Sociable, Share!
  • Twitter
  • Facebook
  • email
  • LinkedIn
Tagged with →  
Share →

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *