Koolikitarri projekti alustamisest on nüüd möödas rohkem kui aasta ja ilmselt on võimalik teha esimesi kokkuvõtteid. Mis on läinud plaanipäraselt ja mis teisiti, küsisin projekti idee autorilt ja koolitusprogrammide koostajalt Kristo Käolt.

Tekst: Julia Kahro-Reinman, Eesti Kitarriseltsi juhataja
Foto: Kris Moor

Õnnestumiseks võib pidada seda, et huvi kitarri õppimise ja õpetamise vastu oligi nii suur, kui arvasin. Koolitustele õpetajate leidmisega ei ole mingit muret, pigem vastupidi − kohti jääb puudu. Raskem on aga mõõta, milliseid sisulisi tulemusi on koolitusel osalevad õpetajad saavutanud, sest ahel, mida mööda informatsioon liigub, on üsna pikk: alustades ideest ja õppeprogrammide loojatest, läbides koolitajate, õpetajate, omavalitsus- ja koolijuhtide kadalipu peab lõpuks masina alumisest otsast välja kukkuma põhikooli õpilane, kes on koolitunnis veidi kitarrimängu õppinud. Kohti, kus hea idee võib takerduda, on üsna palju.

Näiteks sain koolituse käigus teada, kui vähe on muusikaõpetajatel enda täiendamiseks aega. Üks asi on käia õppesessioonil kohal, teine asi aga regulaarselt kodus pilli harjutada. Õpetaja päev võib alata kell 7 hommikul ja kesta pärast tunde koore juhendades hilisõhtuni. Kui vaadata ka koolitusel osalejate keskmist sünniaastat, on näha, et tõenäoliselt on tegemist vanuserühmaga, kellel on peale koolipere ka oma isiklik pere, kes vajab samuti aega. Enda palga tõstmiseks on õpetajal ainus võimalus võtta tunde juurde, seega ei tõsteta mitte kvaliteeti, vaid kvantiteeti.

Oletame, et tubli õpetaja jõuab siiski tasemeni, et minna kitarriga klassi ette. Selleks pole ju palju vaja. Kas järgmiseks takistuseks ei saa see, et koolides pole ju kitarre?

Täpselt nii. Õppekava näeb ette, et kool muretseb töövahendid, kuid paljud koolid ei saa seda endale lubada. Tihti on ka nii, et ei süvenetagi piisavalt, kuna ollakse harjunud igasuguseid raha kulutamise ettepanekuid eos tõrjuma. Tegelikult ei maksa kitarr sugugi rohkem kui kannel või mõni spordivahend, rääkimata keemia- ja füüsikaklasside sisustusest. Samas on pilliõppest saadav „tulu” väga kiire tulema. Ei saa alahinnata ka sotsiaalset aspekti − paljudes piirkondades ei ole noortele vaba aja sisustamiseks palju võimalusi ette nähtud.

Kümmekond kooli on praegu pillid siiski ostnud ja positiivse näitena võiks tuua Vigala vallavalitsuse, kes ostis kitarrikomplekti omavalitsusele ja seda saavad kasutada mõlemad selle valla koolid. Või siis Saaremaa Omavalitsuste Liidu Bändikooli projekt, mille raames leiti raha, et osta kõikidele Saare maakonna omavalitsustele bändikomplektid. Muidugi, kui küsisin, et kes hakkab õpetama, siis sellele polnud inimesed veel mõelnud. Nii et mõnes kohas leitakse raha ja mõnes kohas on õpetajad. Koostöö on ilmselt õige märksõna. Kui tahtmist on, leitakse nii aeg, raha kui ka vajalikud inimesed.

Koolikitarri projekti üks eesmärk on info levitamine − uudis sellest, et kitarr on põhikooli õppekavas kohustuslikuna sees, on siiani paljudeni jõudmata. Muide, gümnaasiumi õppekavas ka.

Millised võiks olla aga koolides pillimängu õpetamise laiemad tulemused? Praegu piirdub ju õpilase musitseerimine suuresti laulmisega.

Laulmise olulisust on raske alahinnata, aga sellest üksi jääb väheks. Olen viimasel kümnel aastal kitarrikursuseid tehes sattunud kõikidesse Eesti nurkadesse ja võin öelda, et bänditegemise soov on igal pool suur. Kohe, kui noored natukenegi võimalusi ja teadmisi saavad, tekib bände nagu seeni.

Noortel bändidel on muidugi suured eesmärgid. Eesti muusika ekspordist räägitakse viimasel ajal päris palju. Meile meeldib näitena tuua põhjamaid, kus muusika ongi oluline majanduse osa. Praegu aga käib asi Eestis nii, et otsitakse välja olemasolevad lootustandvad esitajad ja toetatakse nende välisturgudele sisenemist. Tegelikult algab muusika eksport koolidest. Ka tulevane olümpiavõitja tuleb põhikoolist − lihtne. Mida rohkem koolis lastele võimalusi anda, seda varem talendid avastame. Kui minu põhikoolis Saaremaal poleks ühel hetkel kitarriringi loodud, tegeleksin täna millegi muuga. Muide, tunde toimus ainult kaks, aga sellest mulle huvi äratamiseks piisas ja leidsin võimalused õppimist jätkata.

Kuidas kitarriprojekt edasi läheb?

Vaheaeg on läbi ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Kitarrikooli ühised täiendkoolitused jätkuvad. Eelmisel sügisel alanud mahukat kitarrikoolitust on järel veel paari õppesessiooni jagu ning järjest rohkem õpetajaid astub kitarriga klassi ette.

Suve lõpus algas ka uus koolitusprogramm, millest võtab osa ligi 70 muusikaõpetajat.

EV Haridus- ja teadusministeeriumi rahastatav programm „Kitarrimäng ja keeleõpe muusikatunnis” on suunatud eesti ja vene õppekeelega koolide muusikaõpetajatele ning kestab käesoleva aasta augustist järgmise aasta maini. Lisaks on kitarriõpe nüüd sees ka EMTA koolimuusikute programmis ja samuti sel aastal alustanud EMTA ja Viljandi ühises magistriõppekavas.

Järjest valmivad ka õppematerjalid, mis ajapikku kõik www.koolikitarr.ee lehel avalikult kättesaadavaks muutuvad.

Be Sociable, Share!
  • Twitter
  • Facebook
  • email
  • LinkedIn
Tagged with →  
Share →

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *