Kitarriajakirja on nüüdseks ilmunud kaheksa numbrit. Neid lehitsedes torkab kiiresti silma, et pea igas loos on paar – vahel isegi paarteist – sõna või väljendit, mis eristuvad kursiivis. See näitab, et meil pole hea hulga mõistete märkimiseks eestikeelset sõna ja peame kasutama muukeelset. Et aidata oma eriala terminoloogias laiutavaid lünki täita, kuulutame siin ja praegu välja sõnavõistluse, leidmaks omakeelsed vasted mõistetele, mida meil pole, aga mille järele vajadus on ilmselge. Kellel veel kui mitte ainsal eestikeelsel kitarriajakirjal peaks olema suurem motivatsioon ja kohustus seda teha!

kidraTekst: Heli Saar

Moodsate aegade survel on sõnavõistluse ehk sõnause kaudu meie keelde uusi sõnu võlutud (just nimelt võlumine oli Wiedemanni “sõnause” üks tähendusi) juba mitu korda. Tänapäeval tundub, et sõnavara uuendada tuleb järjest kiiremas tempos – maailm oma värskete vidinate ja tehnoloogiatega saab vägisi keele eest plehku. Värskes ajakirjanumbris on muu hulgas kõne all Chapman Stick, võrdlemisi noor instrument, millest kirjutades tekib kohe küsimus, mis kujul see paberisse raiuda. Jätsime praegu kõik võimalused avali ja kirjapilti ei muutnud – ilmategev pill saab aga ajapikku kindlasti külge eestipärasema nimetuse ja kirjaviisi.

Kui muusika lingua franca on itaalia keel, siis paljud kitarriterminid – pillitüübid, mängutehnikad, rääkimata loendamatutest kõlaefektidest – on meil kasutusel ingliskeelsetena. See on ka ülimalt loomulik ja loogiline – küllap ammutatakse asjakohaseid teadmisi peamiselt ingliskeelsest kirjandusest. Nii võibki juhtuda, et võõrkeelne termin saab harjumuspäraseks ja omasemakski kui selle kodukootud vaste. Muusikavaldkonda läbinisti eestikeelseks muuta oleks naiivne soov ja see pole ka meie eesmärk, ometi on mõttekas leida suupärased vasted sõnadele, mida sageli kasutame.

Tegelikult on asi enamas kui pelgalt otstarbekuses – omakeelse sõnavara olemasolu või puudumine viitab sellele, kui palju me ühest või teisest valdkonnast peame või kui tähtsana enda rolli selles näeme. See on pisut enesehinnangu küsimus ka… Kitarriajakiri on veendunud, et kitarrindus Eestis pole mõni ajutine ega vähetähtis nähtus, millest peamegi jääma võõrkeelsete sõnadega rääkima. Asjad, mille järele vajadus on pidev, võiksid ikka endal olemas olla. Ka kitarrist ei käi pilli igal õhtul naabrimehelt laenamas.

Oma pakkumised – oleks hea koos lühikese põhjendusega – võib saata e-postile kitarr@kitarr.ee või sisesta allolevatesse lahtritesse. Teie pakutud uusi sõnu aitavad meie kirjutavatel kitarristidel läbi vaagida terminoloogid. Parimaid sõnaloojaid ootavad peale au, kuulsuse ja igikestva tänu ka auhinnad. Kõigi sõnaloojate vahel loosime välja kümme ajakirja Kitarr tellimust, parimate sõnade pakkujad saavad preemiaks efektiplokke, plaate ja raamatuid.

Niisiis, parafraseerides Eesti terminoloogiagurude Tiiu Erelti ja Rein Kulli soovitust: „Vaata oma humbucker’ile otsa ja ütle armsas emakeeles, mis see on!”

Kirjuta oma ettepanek lahtrisse. Võid ka väikese selgituse panna, ei ole kohustuslik. Kõiki sõnu ei pea märkima, tee oma valik.

Be Sociable, Share!
  • Twitter
  • Facebook
  • email
  • LinkedIn
Tagged with →  
Share →